Читать книгу Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused - Mark Twain - Страница 9

Tom põikas sinna ja tänna kõrvaltänavaisse, kuni oli tagasitulevate õpilaste radadelt kaugemal, ja lonkis siis tusatujus edasi. Ta läks paar-kolm korda üle väikese oja, sest noorte hulgas valitses ebausk, et veest üleminek teeb jälitamise võimatuks. Pool tundi hiljem kadus ta Douglase maja taha Cardiffi künka tipul, kust tema seljataga kaugel orus paiknev koolimaja oli veel vaevalt nähtav. Ta läks tihedasse metsa, jätkas oma sihitut matka selle südameni ja istus kähara tamme varjus samblale. Polnud vähimatki tuulehõngu, elutu keskpäevane leitsak oli vaikima pannud isegi lindude laulu, loodus lebas unetarretuses, mida ei seganud mingi hääl peale juhusliku rähni kauge toksimise, ja see näis veelgi süvendavat valitsevat vaikust ning üksindustunnet. Poisi süda oli täis kurbust, tema tunded olid täielikus kooskõlas ümbrusega. Ta istus kaua, küünarnukid põlvedel ja lõug kätel, ning mõlgutas mõtteid. Elu paistis talle paremal juhul ainult vaevana, ja ta peaaegu kadestas Jimmy Hodges’it, kes oli sellest äsja pääsenud. Ta mõtles, et väga mõnus võiks olla lamada ja suikuda ja unistada ikka ning igavesti, kuna tuul sosistab puudes ning hellitab rohtu ja lilli kalmul, ja pole enam iial vaja millegi pärast muret ega kurvastust tunda. Kui tal oleks ainult hea tunnistus pühapäevakoolist, siis võiks ta vabalt kaduda ja kõigel oleks lõpp. Nüüd veel see tüdruk. Mis oli ta talle teinud? Ei midagi. Tal olid olnud kõige paremad kavatsused ja teda oli koheldud nagu koera – nagu tõelist koera. Becky kahetseb kord – võib-olla siis, kui on liiga hilja. Ah, kui ta võiks surra ainult ajutiselt!

Kuid nooruse paindlikku südant ei saa kaua surve all hoida. Tom hakkas peagi enesele märkamatult maise elu askeldustesse tagasi triivima. Mis oleks, kui ta keeraks nüüd selja ja kaoks salapäraselt? Kui ta läheks ära – üpris kaugele, tundmatuile maadele, merede taha, ega tuleks kunagi enam tagasi! Kuidas Becky end siis tunneks? Talle meenus mõte klouniks hakata, kuid see tekitas temas nüüd ainult vastikust. Sest kergemeelsus, naljad ja kirjud klounihilbud tundusid solvavad, surudes end peale vaimule, mis hõljus ebamäärasel õndsal romantikalainel. Ei, temast saab sõdur, ja ta tuleb tagasi paljude aastate pärast, sõjaretked läbinud ja kuulsusega kroonitud mehena. Ei, veel parem, ta ühineb indiaanlastega ja kütib piisoneid, tallab sõjateed Kaug-Lääne mäestikes ja ääretuil teedeta lagendikel ja tuleb kord kauges tulevikus tagasi suure pealikuna, sulgedega ehitud ning jubedalt värvitud, tormab ühel unisel suvehommikul äkki verd tarduma paneva sõjakisaga pühapäevakooli ja rebib kõigi oma praeguste seltsiliste silmad pärani rahuldamatust kadedusest. Aga ei, oli midagi veelgi toredamat kui see. Ta hakkab mereröövliks! Just! Nüüd oli tulevik tema ees avatud ja säras kujuteldamatus hiilguses. Tema nimi on tuntud kogu maailmas ja paneb inimesed värisema! Kui uhkesti künnab ta tantsisklevaid voogusid oma pika madala musta kiirlaevaga “Tormivaim”, mille vööris lehvib tema õõvastav lipp! Ja oma kuulsuse tipul ilmub ta äkki kodulinna, astub uhkelt kirikusse, üleni pruuniks põlenud ning tormidest vintsutatud, mustas sametvammuses ja – pükstes, üle põlve ulatuvais saabastes, punase särbiga, vöö vahel läikivad püstolid, puusal veretöödest roostetanud nuga, laial pehmel kübaral õõtsuvad suled, must lipp surnupealuu ja ristamisi asetatud sääreluudega lahti rullitud, ja kuuleb enda ümber tõusvat vaimustatud sosinat: “See on mereröövel Tom Sawyer, Lõuna-Ameerika põhjaranniku ja Kariibi mere must tasuja!”

Jah, asi oli otsustatud; tema karjäär oli kindlaks määratud. Ta põgeneb kodust ja asub sellele teele. Ta läheb juba järgmisel hommikul. Seepärast tuleb nüüd alustada ettevalmistusi. Ta korjab oma varanduse kokku. Tom läks lähedal lebava pehkinud puu juurde ja hakkas selle ühe otsa all oma Barlow’ noaga kaevama. Varsti puudutas nuga õõnsalt kõmisevat puud. Ta pistis käe auku ja ütles mõjuvalt järgmised nõiasõnad:

“Mis ei ole siia tulnud, tulgu! Mis on siin, jäägu siia!” Siis kraapis ta mulla kõrvale ja nähtavale tuli männipuust kastike. Ta võttis selle välja. See oli nägus väike varalaegas laudpõhja ja – külgedega. Kastis lebas marmorkuulike. Tomi imestus oli piiritu! Ta kratsis hämmeldunult pead ja ütles:

“Noh, see ületab juba kõik!”

Siis viskas ta kuulikese tusaselt ära ja seisis viivu mõtiskledes. Asi oli selles, et siin oli äpardunud üks ebausukomme, mida Tom ja tema kaaslased olid alati vääramatuks pidanud. Kui üks kuulike teatud vajalike lausumissõnadega maha maeti, kaheks nädalaks mulda jäeti ja siis nende sõnadega, mis Tom oli äsja öelnud, uuesti välja võeti, siis leiti, et kõik kuulikesed, mis kunagi olid kaotatud, olid vahepeal sinna kogunenud, ükskõik kui kaugel nad üksteisest olid olnud. Kuid nüüd oli see asi päriselt ja kahtlemata äpardunud. Tomi usku oli alusmüürini kõigutatud. Ta oli korduvalt kuulnud selle katse õnnestumisest, mitte kunagi aga selle luhtumisest. Talle ei tulnud meeldegi, et ta ise oli mitu korda varem katsetanud, kuid polnud hiljem kunagi peidukohta üles leidnud. Ta murdis veidi aega pead selle asja kallal ja jõudis lõpuks otsusele, et mõni nõid on end vahele seganud ja võlujõu murdnud. Soovides selles punktis selgusele jõuda, otsis ta ümberringi, kuni leidis liivase koha, kus oli väike lehtrikujuline süvend. Ta heitis maha, pani suu süvendi juurde ja hüüdis:

“Liivikas, liivikas, ütle, mis ma teada tahan! Liivikas, liivikas, ütle, mis ma teada tahan!”

Liiv hakkas liikuma, peagi ilmus nähtavale väike must põrnikas ja kadus siis jälle hirmunult.

“Ta ei tohi öelda! Niisiis oli see nõia töö. Ma teadsin seda.”

Ta teadis, et nõidade vastu on asjatu võidelda, niisiis andis ta lootuse kaotanult alla. Kuid siis turgatas talle pähe, et äsja äravisatud kuulike võiks ju niisama hästi ka tema valduses olla, ja ta hakkas seda kannatlikult otsima, ent ei leidnud. Nüüd läks ta tagasi oma varalaeka juurde ja seadis end täpselt samasse asendisse, nagu oli seisnud, kui ta kuuli ära viskas. Siis võttis ta teise marmorkuuli taskust ja viskas selle samuti ära, öeldes:

“Vend, mine otsi oma vend üles!”

Ta jälgis kuuli kukkumist, läks sinna ja vaatas. Kuid kuul oli kas lähemale või kaugemale kukkunud, niisiis proovis ta veel kaks korda. Viimane vise oli tulemuslik: kaks marmorkuuli lebasid ühe jala1 kaugusel teineteisest.

Just sel hetkel kõlas rohelise metsavõlvi all nõrk mängupasuna hüüd. Tom viskas kuue ja püksid maha, muutis traksid vööks, lükkas pehkinud puutüve taga oksad kõrvale, paljastades algelise vibu ja noole, puust mõõga ja plekkpasuna, haaras need esemed ja sööstis minema paljajalu ning särgi lehvides. Ta peatus varsti suure jalaka all, puhus vastusignaali ja hakkas siis kikivarvul, siia ja sinna piiludes edasi minema, hüüdes tasakesi oma kujuteldavaile kaaslastele:

“Pidage, mu vahvad poisid! Jääge peitu, seni kuni puhun.”

Nüüd ilmus nähtavale Joe Harper, niisama õhuliselt riietatud ja hoolikalt relvastatud nagu Tom. Tom hüüdis:

“Pea! Kes tuleb siia Sherwoodi metsa2 minu loata?”

“Guisborne'i Guy ei vaja kellegi luba! Kes oled sina, et sa… et sa…”

“… julged niisuguseid sõnu öelda,” aitas Tom järele, sest nad kõnelesid raamatu sõnadega, mälu järgi.

“Kes oled sina, et sa julged niisuguseid sõnu öelda?”

“Mina, tõepoolest! Olen Robin Hood, nagu sinu vilets korjus varsti teada saab.”

“Sa oled siis tõesti see kuulus lindprii? Lahendan hea meelega sinuga sellest lõbusast metsast läbikäimise küsimuse. Sea end valmis!”

Nad võtsid oma puumõõgad, viskasid muu koli maha, asusid vehklemisasendisse, jalg jala vastu, ja alustasid tõsist, hoolikat võitlust, “kaks üles ja kaks alla”. Siis ütles Tom:

“Nüüd, kui sul on asi juba selge, pane hoogu juurde!”

Ja nad panid hoogu juurde, lõõtsutades ja higistades raskest tööst. Mõne aja pärast ütles Tom:

“Kuku maha! Kuku nüüd! Miks sa ei kuku?”

“Ma ei taha! Miks sa ise ei kuku? Sina jääd alla.”

“See ei tähenda midagi. Mina ei tohi kukkuda. Raamatus pole nii. Raamatus seisab: “Siis lõi ta ühe tagantkäelöögiga vaese Guisborne'i Guy maha!” Sa pead ümber keerama ja laskma endale selga lüüa.”

Sellele autoriteetsele põhjendusele ei saanud vastu vaielda, niisiis pöördus Joe ümber, sai hoobi ja langes.

“Nüüd pead sa laskma mul sind tappa,” ütles Joe. “See on õiglane.”

“Ma ei või ju seda. Raamatus ei ole nii.”

“Aga see on alatu. Muud ei midagi.”

“Kuule, Joe, sa võid olla munk Tuck või Muck möldripoeg ja mu nuiaga maha lüüa. Või ma olen Nottinghami šerif3 ja sina ole veidi aega Robin Hood ja tapa mind ära.”

Sellega võis rahul olla, niisiis viidi need seiklused ellu. Siis sai Tom jälle Robin Hoodiks ja pidi hooletusse jäetud haava tõttu reetliku nunna süü läbi verest tühjaks jooksma. Joe, kes kujutas endast tervet salka nutvaid röövleid, vedas ta lõpuks kurvalt metsa ja andis vibu tema nõrkadesse kätesse, mispeale Tom ütles: “Kuhu see nool langeb, sinna mata vaene Robin Hood rohelise metsa alla.” Siis laskis ta noole lendu, vajus tagasi ja oleks surnud, kuid et ta nõgesepõõsasse langes, siis hüppas ta laiba kohta liiga elavalt jalule.

Poisid riietusid, peitsid oma sõjavarustuse ja lahkusid metsast, kahetsedes, et polnud enam röövleid, ja arutades, mida küll kaasaegne tsivilisatsioon arvab teinud olevat nende kadumise hüvitamiseks. Nad arvasid, et nad oleksid pigem ühe aasta Sherwoodi metsas röövleiks kui kogu eluaeg Ühendriikide presidendiks.