Читать книгу Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused - Mark Twain - Страница 2

“Tom!”

Ei mingit vastust.

“Tom!”

Mitte mingit vastust.

“Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, Tom!”

Vana daam tõmbas prillid ninale ja vaatas üle nende toas ringi; siis lükkas ta prillid üles ja vaatas nende alt. Ta vaatas harva või mitte kunagi nii väikest asja nagu poiss läbi prillide, sest need olid ta pühapäevaprillid, tema südameuhkus, ja ta kandis neid stiili, mitte vajaduse pärast; niisama hästi oleks ta võinud näha läbi kahe ahjusiibri. Ta näis hetke nõutuna ja ütles siis, mitte ägedalt, kuid küllalt valjusti, et mööbel oleks võinud seda kuulda: “Noh, kui ma su kätte saan, ma…”

Ta ei lõpetanud, sest oli parajasti kummargil ja tonksis luuavarrega voodialust – ja iga tõuke järel oli vaja hinge tõmmata. Kuid ta ei toonud päevavalgele midagi peale kassi.

“Niisugust poissi ei ole ma veel näinud!”

Ta läks avatud uksele ja seisis lävel, vaadeldes rohtukasvanud tomatitaimede ridu, mis moodustasid aia. Tomi polnud kusagil. Niisiis kõrgendas ta häält, et see kaugemale kostaks, ja hüüdis:

“Tom, uu!”

Tema selja taga kostus kerget kahinat ja ta pöördus just õigel hetkel, et ühel poisijõmpsikal kuuest kinni haarata ning tema põgenemist takistada. “Nojah! Et mul see sahver varem meelde ei tulnud! Mis sa seal tegid?”

“Ei midagi.”

“Ei midagi! Vaata oma käsi ja vaata oma suud. Millega sa need kokku määrisid?”

“Ma ei tea, tädi.”

“Aga mina tean. See on moos, vaat mis see on. Kümme korda olen ma sulle öelnud, et kui sa moosi rahule ei jäta, saad naha peale. Anna vits siia!”

Vits juba tõusis. Olukord oli meeleheitlik.

“Oh! Vaata selja taha, tädi!”

Vana daam pöördus kähku, kahmas seelikusaba pihku, et seda hädaohust päästa, ja samal hetkel andis poiss jalgadele valu, ronis üle kõrge plangu ning kadus selle taha. Tädi Polly seisis hetke hämmastunult ja hakkas siis tasa naerma.

“Pagana poiss! Kas ma ka iial midagi ei õpi? Kas ei ole ta mulle küllalt niisuguseid vempe mänginud, et peaksin teda juba läbi nägema! Kuid vanad narrid on kõige suuremad narrid. Öeldakse ju, et vana koer ei õpi enam uusi trikke. Aga, heldeke, tal on need ju iga päev uued, ja kuidas sa tead, mis tulemas on? Ta nagu teab, kui kaua ta mind piinata võib, enne kui mul kops üle maksa läheb, ja ta teab ka, et kui ta mu käest hetkeks pääseb või mind naerma suudab ajada, siis on kõik jälle hästi ja ma ei tee talle midagi. Ma ei täida oma kohust selle poisi vastu, jumalatõsi, taevas teab seda. Hoia vitsa ja riku last, nagu tarkuseraamat ütleb. Teen pattu ja kogun kannatusi meile mõlemale, tean seda. Poiss on riukaid täis, aga, armas taevas, ta on ju mu oma õndsa õe laps, vaene poisu, ja mul ei ole kuidagi südant teda lüüa. Iga kord, kui ta karistamata jätan, vaevab mind südametunnistus; ja iga kord, kui teda löön, on mu vana süda peaaegu lõhkemas. Jajah, naisest sündinud inimese elu on lühike ja täis muret, nagu pühakiri ütleb, ja ma usun, et see nii on. Ta teeb täna pärast lõunat poppi, ja karistuseks selle eest olen ma lihtsalt kohustatud teda homme tööle sundima. On küll väga karm teda laupäeval, kus kõik poisid on vabad, tööle panna, aga ta vihkab tööd rohkem kui midagi muud ja ma pean ometi veidigi oma kohust täitma, muidu saadan lapse hukatusse.”

Tom tegi tõesti poppi ja tal oli väga lõbus. Ta jõudis tagasi koju just parajaks ajaks, et aidata neegripoisil Jimil järgmiseks päevaks puid saagida ja enne õhtusööki halud peeneks lõhkuda – vähemalt oli ta õigel ajal kohal, et Jimile oma seiklusi jutustada, kuna Jim tegi kolmveerandi tööst. Tomi noorem vend (või õigemini poolvend) Sid oli oma tööga (pilbaste korjamisega) juba valmis, sest ta oli vaikne poiss ja tal polnud tülikaid seiklejakalduvusi. Sel ajal kui Tom õhtust sõi, igal võimalikul juhul suhkrut näpates, esitas tädi Polly talle salakavalaid ja väga sügavmõttelisi küsimusi, sest ta tahtis teda paljastavatele avaldustele ahvatleda. Nagu paljud teised lihtsameelsed hinged, nii oli ka tädi Polly endast sel meelitaval arvamusel, et tal on annet peeneks, salapäraseks diplomaatiaks, ja ta armastas oma kõige läbipaistvamaid sepitsusi sügava kavaluse imedeks pidada.

“Tom, koolis oli kaunis palav, kas polnud?”

“Mnjah.”

“Väga palav, eks?”

“Mnjah.”

“Kas sul ei tulnud tuju suplema minna, Tom?”

Tomi läbistas väike kartus, mingi ebameeldiv kahtlus. Ta uuris tädi Polly nägu, kuid see ei öelnud talle midagi. Niisiis lausus ta:

“Ei, hm – noh, mitte just väga.”

Vana daam sirutas käe, katsus Tomi särki ja sõnas: “Aga praegu sul polegi väga palav.”

Ja tal oli hea meel, et ta oli avastanud, et särk on kuiv, ilma et keegi arugi oleks saanud, et ta just seda oligi teada tahtnud. Kuid Tomil oli nüüd selge, kustpoolt tuul puhub. Niisiis ennetas ta tädi arvatava järgmise käigu.

“Mõned meist pumpasid endale vett pähe – minu pea on veel praegugi märg. Katsu!”

Tädi Polly tundis tuska, et ta oli selle kaudse tõendi kahe silma vahele jätnud ja polnud seda kavalust kasutanud. Siis tuli tal uus mõte:

“Tom, ega sul polnud vaja pumba all särgi kraed lahti rebida, mille ma kinni õmblesin? Tee kuuenööbid lahti!”

Tomi näolt kadus murepilv. Ta avas kuue. Särgikrae oli korralikult kinni õmmeldud.

“Tont võtaks! Noh, olgu peale. Ma olin kindel, et sa tegid poppi ja käisid suplemas. Kuid ma andestan sulle, Tom, usun, et sa oled selline kass, kes on kord juba oma käpad kõrvetanud, nagu öeldakse. Oled parem, kui sa välja näed – seekord.”

Tädi Polly oli pooleldi kurb, et tema teravmeelsus polnud märki tabanud, ja pooleldi rõõmus, et Tom oli ometi kord kogematagi kuulekalt käitunud.

Kuid Sidney ütles: “Noh, minu arvates õmblesid sa tema krae valge niidiga kinni, see seal on aga must.”

“Muidugi õmblesin valge niidiga! Tom!”

Kuid Tom ei hakanud järge ootama. Uksest välja lipates ütles ta:

“Siddy, selle eest sa alles saad!”

Kindlas kohas uuris Tom kahte suurt nõela, mis olid tema kuuerevääri pistetud ja mille ümber oli niiti keritud, ühele valget, teisele musta. Ta mõtles: “Tädi poleks seda kunagi märganud, kui Sid poleks öelnud. Pagan võtaks, vahel õmbleb ta valgega, vahel mustaga. Ta võiks tõesti ühe või teise juurde jääda, nii ei suuda seda keegi meeles pidada. Aga Sid saab selle eest nahatäie, see on kindel!”

Tom ei olnud linnakeses eeskujulik poiss. Kuid ta tundis eeskujulikku poissi väga hästi ja vihkas teda.

Juba paari minutiga või isegi varem oli ta kõik oma mured unustanud. Mitte sellepärast, et tema mured oleksid talle karvavõrdki kergemad või vähem kibedad tundunud kui mehe mured mehele, vaid sellepärast, et uus võimas huvi surus nad seks korraks tagaplaanile ja tõrjus nad tema mõtteist välja – samuti nagu täiskasvanu unustab oma õnnetused uute ettevõtmiste ärevuses. See uus huvi oli uudne kõrgelthinnatud vilistamiskunst, mille ta oli äsja õppinud ühelt neegrilt ja mida ta nüüd segamatult soovis harjutada. See meenutas linnu vidistamist, sulakõlalist lõõritamist, kusjuures keeleotsaga tuli kiiresti suulage puudutada. Lugeja arvatavasti mäletab, kuidas seda tehakse, kui ta on kunagi poisike olnud. Usinus ja hool kandsid varsti vilja, ja Tom sammus mööda tänavat, suu täis helisid ja süda tulvil tänutunnet. Ta tundis end nagu täheteadlane, kes on uue planeedi avastanud. Mis puutub aga tõsisesse, sügavasse, puhtasse rõõmu, siis oli see poisil kahtlemata suurem kui täheteadlasel.

Suveõhtud on pikad. Polnud veel pime. Korraga katkestas Tom vilistamise. Tema ees oli võõras poiss, veidi suurem kui tema. Iga uustulnuk, ükskõik millises vanuses või kummast soost, oli vaeses St. Petersburgi linnakeses tähelepanuväärne haruldus. See poiss oli hästi riietatud – liiga hästi argipäeva kohta. See oli lihtsalt hämmastav. Tema müts oli tore, sinine kinninööbitud kuub uus ja puhas, samuti püksid. Tal olid kingad jalas, ja ometi oli alles reede. Ta kandis isegi heledast laiast paelast kaelasidet. Üldse oli tal linlase välimus, mis ärritas Tomi. Mida rohkem Tom seda hiilgavat imet vahtis, seda rohkem krimpsutas ta nina selle toreduse peale ja seda viletsamana tundus talle tema oma riietus. Kumbki poiss ei kõnelnud. Kui üks liikus, siis liikus ka teine, kuid ainult küljetsi, sõõris. Nad hoidsid kogu aeg nägu näo, silm silma vastu. Viimaks ütles Tom:

“Ma võin sulle naha peale anda!”

“Tahan näha, kuidas sa seda teed.”

“Aga ma saan sellega hakkama.”

“Ei sa saa.”

“Jah, saan.”

“Ei saa.”

“Saan küll.”

“Sa ei saa.”

“Saan.”

“Ei saa.”

Ebamugav vaikus. Siis küsis Tom:

“Mis su nimi on?”

“See pole vist sinu asi.”

“Hästi, siis ma teen selle oma asjaks.”

“Miks sa siis ei tee?”

“Kui sa veel palju räägid, siis teen.”

“Palju – palju – palju! Noh, tee nüüd!”

“Ah, sa arvad, et oled jube kange, jah? Võiksin su ka siis läbi klobida, kui mu teine käsi oleks selja taha seotud, kui ma ainult tahaksin.”

“Miks sa siis ei tee seda? Sa ainult räägid, et võid seda teha.”

“Noh, teen kah, kui sa mind narrid.”

“Oi jah, olen küllalt inimesi niisuguses pigis näinud.”

“Ninatark! Arvad, et oled suur asjamees, mis? Eh, missugune kübar!”

“Eks sa puuduta seda kübarat, kui ta sulle ei meeldi. Katsu ta peast maha lüüa; klobin läbi igaühe, kes söandab katset teha.”

“Valelik!”

“Ise oled valelik.”

“Oled valelik riiukukk ega julge pihta hakata.”

“Kõtt! Käi minema!”

“Kuule, kui sa veel palju lobised, siis virutan sulle kiviga pähe.”

“Ohoh, näe kus virutaja!”

“Jah, virutan.”

“Miks sa siis ei tee seda? Sa ainult ähvardad teha. Miks sa ei viruta? Sellepärast, et sa kardad.”

“Ma ei karda.”

“Kardad.”

“Ei karda.”

“Kardad.”

Jälle vaikus. Jälle põrnitsemine ja teineteise ümber keerlemine. Nüüd olid nad õlg õla vastas. Siis ütles Tom:

“Käi siit minema!”

“Käi ise!”

“Mina ei lähe.”

“Mina ka mitte.”

Nii nad seisid seal, kummalgi üks jalg viltu vastu maad toetatud, teineteist kõigest jõust tõugates ja vihaselt põrnitsedes. Kuid kumbki ei saanud teisest jagu. Pika rabeluse järel, mis pani mõlemad õhetama, lõdvendasid nad valvsalt ning ettevaatlikult pingutust ja Tom ütles:

“Sa oled argpüks! Kaeban su peale oma suurele vennale: tema võib su oma väikese sõrmega maha lüüa, ja ma ütlen talle, et ta seda teeks.”

“Arvad, et ma su suurt venda kardan? Minul on palju suurem vend kui sinu oma, ja ta võib sinu venna üle selle aia visata.” (Mõlemad vennad olid välja mõeldud.)

“See on vale.”

“Sinu sõnad ei tee seda veel valeks.”

Tom tõmbas suure varbaga joone tolmu sisse ja ütles:

“Katsu sellest üle astuda, ja ma klobin su nii läbi, et sa ei suuda enam püstigi tõusta. Igaüks, kes riskib seda teha, saab kahetseda.”

Võõras poiss astus kähku üle joone ja ütles:

“Sa lubasid mind ju läbi klobida, eks näis, kas tuled toime.”

“Ära trügi siia, ole parem ettevaatlik.”

“Noh, sa kelkisid, et annad naha peale – miks sa seda ei tee?”

“Kirevase päralt, vean kahe sendi peale kihla, et ma teen seda.”

Võõras poiss võttis taskust kaks vaskraha ja pakkus neid pilkavalt Tomile. Tom lõi need maha. Järgmisel hetkel veeresid ja rabelesid mõlemad poisid teineteisest kinni hoides nagu kassid sopas; viivu kestel kitkusid ja rebisid nad teineteist juustest ja riietest, tagusid ja küünistasid teineteise nina ning katsid end tolmu ja ausäraga. Siis võttis segadus kindla kuju, ja võitlusmöllust kerkis esile Tom, kes istus kaksiratsi võõra poisi otsas ja tagus teda rusikatega.

“Ütle “aitab”!” karjus ta.

Poiss püüdis ainult lahti rabelda. Ta nuttis, peamiselt vihast.

“Ütle “aitab”!” Ja materdamine käis edasi. Lõpuks kostis võõralt poisilt allasurutud “aitab”, ja Tom laskis tal tõusta, öeldes: “See on sulle õpetuseks. Teinekord vaata ette, keda sa narrima tuled.”

Võõras poiss läks ära, puhastades riideid tolmust, nuuksudes ja nuusates. Aeg-ajalt vaatas ta tagasi, raputas pead ja ähvardas, mida kõike ta Tomile teeb “järgmine kord, kui ta tema kätte saab”. Tom ainult irvitas seepeale ja pöördus ülevas meeleolus minema. Niipea kui ta oli selja keeranud, kahmas võõras poiss maast kivi, virutas talle sellega abaluude vahele ja pistis siis ise antiloobi kiirusega plagama. Tom ajas reeturit taga kuni tolle koduni ja sai niiviisi teada, kus ta elas. Ta seisis seepeale veidi aega värava juures, vaenlast välja kutsudes, kuid vaenlane näitas talle ainult läbi akna lõustu ega võtnud väljakutset vastu. Viimaks ilmus vaenlase ema, nimetas Tomi halvaks, õelaks, vulgaarseks lapseks ja käskis tal ära minna. Tom läkski ära, kuid tõotas selle poisiga veel arveid õiendada.

Ta jõudis sel õhtul kaunis hilja koju, ja kui ta ettevaatlikult läbi akna sisse ronis, leidis ta eest varitseja oma tädi näol; ja kui tädi nägi, millises olukorras olid Tomi riided, tegi ta vankumatu otsuse muuta poisi laupäevane puhkeaeg sunnitööga vangistuseks.