Читать книгу Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused - Mark Twain - Страница 12

Keskpäeva paiku vapustas kogu linna äkki kohutav uudis. Kuigi siin veel telegraafist ei unistatudki, lendas sõnum inimeselt inimesele, salgast salgani, majast majja peaaegu telegraafi kiirusega. Muidugi laskis kooliõpetaja sel pärastlõunal lapsed koju; linn oleks hakanud teda imelikuks pidama, kui ta seda poleks teinud.

Mõrvatu juurest oli leitud verine nuga, ja keegi oli tunnistanud selle Muff Potteri omaks – nii räägiti. Ja räägiti, et keegi hiline külaelanik oli näinud Potterit kella ühe või kahe paiku öösel end ojas pesemas ja et Potter oli teda märgates otsekohe minema hiilinud – kahtlased asjaolud, eriti pesemine, mis polnud Potteril harjumuseks. Samuti räägiti, et kogu linn oli läbi tuhnitud seda “mõrvarit” otsides (rahvas ei ole laisk tunnistusi sõeluma ja otsust tegema), kuid et teda ei suudetud leida. Ratsanikud olid välja saadetud igas suunas kõigile teedele, ja šerif oli kindel, et ta tabatakse enne õhtut.

Kogu linnarahvas ruttas surnuaia poole. Tomi südamevalu kadus ja ta ühines rongkäiguga, mitte et ta poleks tuhat korda meelsamini mujale läinud, vaid et mingisugune jube seletamatu võluvägi tõmbas teda sinnapoole. Jõudnud sinna hirmsasse kohta, puges ta oma väikse kehaga läbi rahvahulga ja nägi sünget pilti. Talle tundus, nagu oleks igavik möödunud sellest ajast, kui ta viimati seal oli olnud. Keegi näpistas teda käsivarrest. Ta pöördus ja tema pilk kohtas Huckleberry oma. Siis vaatasid mõlemad kähku mujale ja mõtlesid, kas keegi oli ehk midagi nende vastastikusest pilgust välja lugenud. Kuid kõik kõnelesid omavahel ja olid süvenenud jubedasse vaatepilti enda ees.

“Vaene mees!” – “Vaene noormees!” – “See peaks olema õpetuseks hauarüüstajatele!” – “Muff Potter kõigub selle eest võllas, kui ta tabatakse!” Sellised märkused kõlasid ümberringi, ja pastor ütles: “See oli jumala kohus, tema käsi oli siin mängus.”

Äkki läbistas külm judin Tomi pealaest jalatallani, sest tema pilk oli langenud Indiaani Joe tuimale näole. Sel hetkel hakkas rahvahulk liikuma ja rüselema ning kostis hüüdeid: “See on tema! See on tema! Ta tuleb ise siia!”

“Kes? Kes?” küsis paarkümmend häält.

“Muff Potter!”

“Hei, ta peatus! Vaadake ette, ta pöördub tagasi! Ärge laske tal minema lipsata!”

Puude otsa roninud inimesed Tomi pea kohal vastasid, et ta ei püüdvatki põgeneda, seisvat seal kõheldes ja kohmetult.

“Põrgulik häbematus!” tähendas üks juuresolija. “Tahtis tulla ja rahulikult oma tööd vaadata – ei lootnud inimesi eest leida.”

Rahvahulk andis nüüd teed ja šerif tuli tähtsa näoga, talutades Potterit käsivarrest. Vaese mehe nägu oli kurnatud, silmist paistis hirm. Mõrvatu ees seistes värises ta kramplikult, pani käed näo ette ja puhkes nutma.

“Ma ei teinud seda, sõbrad,” nuuksus ta, “ausõna, ma ei teinud seda.”

“Kes on sind süüdistanud?” hüüdis üks hääl.

See lask näis märki tabavat. Potter tõstis näo ja vaatas liigutava lootusetusega ümberringi. Ta silmas Indiaani Joe'd ja hüüdis:

“Oh, Indiaani Joe, sa lubasid ju mulle, et sa iial…”

“Kas see on teie nuga?” ja šerif torkas järsku noa Potteri silme ette.

Potter oleks kukkunud, kui teda poleks toetatud ja maha istuma pandud. Siis ütles ta:

“Miski ütles mulle, et kui ma tagasi ei tule ja seda…” ta vabises, heitis siis lõdvalt, löödult käega ja lisas: “Räägi neile, Joe, räägi – pole enam mingit mõtet vaikida.”

Huckleberry ja Tom seisid nüüd tummadena ja kuulasid suurisilmi, kuidas kivise südamega valetaja rahulikult oma tunnistuse andis. Nad ootasid iga hetk jumala välku selgest taevast mehe pea peale langevat ja imestasid, et see nii kaua viibis. Ja kui ta oli lõpetanud ja oli ikka veel elus ning terve, siis kahanes ja kadus nende kõhklev tung oma vannet murda ja vaese petetud vangi elu päästa, sest see nurjatu valetunnistaja oli end ju ilmselt saatanale müünud, ja vahelesegamine sellisele võimule kuuluva isiku asjadesse oleks olnud saatuslik.

“Miks sa ära ei läinud? Miks sa veel siia tahtsid tulla?” küsis keegi.

“Ma ei võinud parata – ei saanud selle vastu,” oigas Potter. “Ma tahtsin ära joosta, kuid jalad justkui ei kandnud mujale kui siia.” Ja ta hakkas jälle nuuksuma.

Indiaani Joe kordas oma tunnistust niisama rahulikult veidi hiljem laiba kindlakstegemise juures vande all; ja poisid, nähes, et talle ikka veel välku pähe ei lange, leidsid sellest kinnitust oma usule, et Joe oli end kuradile müünud. Ta oli nüüd nende silmis muutunud kõige huvitavamaks kurjakuulutavaks isikuks, keda nad kunagi olid näinud, ja nad ei suutnud pöörata oma võlutud pilku tema näolt. Nad otsustasid endamisi teda öösel soodsal võimalusel valvata, lootuses pilku heita ta hirmsale peremehele.

Indiaani Joe aitas mõrvatu keha tõsta ja äraviimiseks vankrile paigutada; ja võbisevas rahvahulgas sosistati, et haavast tuli veidi verd! Poisid arvasid, et see õnnelik asjaolu juhib kahtluse õigesse suunda, kuid pettusid, sest mitmed külaelanikud täheldasid: “Laip oli kolme jala kaugusel Muff Potterist, kui verd tilkus.”7

Tomi hirmus saladus ja näriv südametunnistus segasid tema und terve nädala pärast seda sündmust, ning ühel päeval ütles Sid hommikusöögi ajal:

“Tom, sa vähkred ja räägid unes nii palju, et hoiad mind pool ööd ärkvel.”

Tom kahvatas ja langetas pilgu.

“See on halb märk,” ütles tädi Polly tõsiselt. “Mis sul südamel on, Tom?”

“Ei midagi. Ma ei tea midagi olevat.” Kuid poisi käsi värises nii, et ta loksutas kohvi maha.

“Ja sa räägid igasugust lollust,” jätkas Sid. “Eile öösel sa ütlesid: “See on veri, see on veri, näe mis see on!” Sa ütlesid seda mitu korda. Ja siis sa ütlesid: “Ärge piinake mind nii – ma räägin kõik ära.” Mida sa räägid? Mis sa tahad rääkida?”

Kõik ujus Tomi silme ees. Pole teada, mis oleks võinud veel juhtuda, kuid õnneks kadus murepilv tädi Polly näolt ja ta tuli Tomile appi, seda ise teadmatagi. Ta ütles:

“Ah! Seda kõike teeb see hirmus mõrv. Ma näen seda ise ka praegu igal ööl unes. Mõnikord näen unes, et see olen mina, kes seda tegi.”

Mary ütles, et temaga on sama lugu. Sid näis rahule jäävat. Tom kadus omaste hulgast nii kiiresti kui sai seda kahtlust äratamata teha, ja pärast seda kaebas ta nädal otsa hambavalu ning sidus ööseks lõualuud kinni. Tal polnud aimugi, et Sid öösiti valvas, sageli tema sideme kõrvale nihutas, siis küünarnukile toetudes mõnikord tükk aega kuulas ja pärast sideme jälle endisele kohale tõmbas. Tomi südamemure hakkas aegamisi haihtuma, hambavalu muutus tülikaks ja heideti kõrvale. Kui Sidil tõesti korda läks Tomi katkendlikust sonimisest midagi järeldada, siis hoidis ta selle enese teada. Tomile tundus, nagu ei saaks tema koolikaaslastel kunagi villand eeluurimiskohtu istungite pidamisest surnud kasside üle, millega tal tema mure pidevalt meeles hoiti. Sid pani tähele, et Tom ei esinenud neil istungitel kunagi uurijana, kuigi tal muidu oli harjumuseks igas ettevõtmises juhtivat osa etendada; samuti pani ta tähele, et Tom ei esinenud kunagi tunnistajana – ja see oli kummaline. Ja Sidil ei jäänud kahe silma vahele seegi tõsiasi, et Tom nende kohtupidamiste suhtes märgatavat vastumeelsust ilmutas ja neist igal võimalikul juhul kõrvale hoidus. Sid imestas, kuid ei öelnud midagi. Kuid isegi kohtumängud läksid viimaks moest ega piinanud enam Tomi südametunnistust.

Peaaegu iga päev või ülepäeviti varitses Tom sel mureajal soodsat võimalust, et väikese võretatud vanglaakna taha minna ja “mõrvarile” lohutuseks mõnda pisiasja viia, mis tal oli õnnestunud muretseda. Vangla oli armetu väike telliskivist ubrik linna serval soos ja sinna polnud ühtegi valvurit määratud; tegelikult juhtus ka harva, et seal keegi istus. Need annetused kergendasid suurel määral Tomi südametunnistuspiina. Linnaelanikel oli tuline soov Indiaani-Joe'd laibaröövimise eest omakohtu teel karistuseks tõrvaga kokku määrida ning sulgedega katta ja ta linnast välja ajada, kuid tema iseloom oli nii hirmus, et ei leidunud kedagi, kes oleks julgenud seda asja algatada, ja nii jäigi see soiku. Ta oli eeluurimisel alustanud oma tunnistust ettevaatlikult võitluse kirjeldamisega, mainimata sellele eelnenud hauarüüstamist; seepärast peeti kõige targemaks seda asja kohtus praegu mitte üles tõsta.