Читать книгу Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused - Mark Twain - Страница 15

Hommikul ärgates imestas Tom, kus ta on. Ta tõusis istuli, hõõrus silmi ja vaatas ümberringi; siis alles taipas. Oli jahe hall koidik ja metsa sügav kõikevaldav vaikus hingas mõnusat rahu. Ükski leht ei liikunud, ükski hääl ei seganud suure looduse mõtiskelu. Lehtedel ja rohul pärlendasid kastetilgad. Tuleaset kattis valge tuhakiht ja peen sinine suitsuriba tõusis otse õhku. Joe ja Huck magasid veel. Nüüd hüüdis eemal metsas üks lind; teine vastas; siis hakkas rähn toksima. Vähehaaval helenes juba jahe hommikuhallus ja niisama vähehaaval lisandusid hääled ning ärkas elu. Loodus raputas une maha, alustas tööd ja avas mõtisklevale poisile oma imed. Roheline ussike ronis üle kastese lehe, tõstis aegajalt kaks kolmandikku oma kehast õhku ning “nuusutas ümberringi” ja jätkas siis teekonda, sest ta “mõõtis”, nagu Tom ütles. Kui ussike omal tahtel tema poole ronis, istus ta liikumatult nagu kivi, ja tema lootused tõusid ja vajusid selle järgi, kas ussike talle lähenes või näis tahtvat mujale pöörduda. Ja kui viimane lõpuks, kõverdunud keha õhus, ühe piinarikka hetke aru pidas ja siis otsustavalt Tomi jalale ronis ning üle selle teed jätkas, oli Tom kogu südamest rõõmus, sest see tähendas, et ta saab uue ülikonna – vähimagi kahtluseta, mereröövli toreda ülikonna. Nüüd ilmus rodu sipelgaid, tegelikult ei kusagilt, ja asus tööle; üks neist maadles südikalt surnud ämblikuga, kes oli viis korda temast suurem, ja sikutas teda üles kännu otsa. Pruunitäpiline lepatriinu ronis peadpööritavas kõrguses rohulible otsas ja Tom kummardus tema juurde ning ütles:

“Lepatriinu, lepatriinu, lenda ära koju, kodus on sul tulekahju, lapsed üksipäini.”

Lepatriinu laotas tiivad laiali ja lendas asja järele vaatama, mis poissi sugugi ei üllatanud, sest ta teadis juba ammu, et see putukas on väga kergeusklik tulekahjude suhtes – ta oli korduvalt tema lihtsameelsust proovile pannud. Siis tuli üks ümmargune mardikas ja Tom puudutas teda, et näha, kuidas ta jalad keha ligi tõmbab ja teeskleb, nagu oleks ta surnud. Linnud sädistasid selle aja peale juba kõigest jõust. Irvrästas, põhjapoolsete osariikide pilkaja, lendas puu otsa Tomi pea kohal ja hakkas ülilõbusas tujus oma naabreid järele ahvima. Siis laskus kilava häälega ähk sinise leegina välgatades alla, istus peaaegu poisi käeulatusse oksale, kallutas pea ühele küljele ja silmitses võõraid elava uudishimuga. Hallorav ja üks suurem rebasetaoline loomake ruttasid mööda, tõustes aeg-ajalt istukile, et poisse silmitseda ja nende peale turtsuda, sest metsikud olendid polnud arvatavasti kunagi varem inimesi näinud ja teadsid vaevalt, kas neid karta või mitte. Kogu loodus olid nüüd täiesti ärkvel ja liikvel, pikad päikesekiired tungisid lähedal ja kaugel läbi tiheda lehestiku ja mõned liblikad ilmusid hõljudes tegevuspaika.

Tom äratas teised mereröövlid; varsti tormasid kõik kisaga minema ja paari minuti pärast, heitnud riided seljast, ajasid üksteist taga ning komistasid üksteise otsa madalas selges vees valgel liivajoomel. Nad ei tundnud mingit igatsust väikese linna järele, mis uinus eemal majesteetliku vetevälja taga. Juhuslik voolus või kerge veetõus oli ära viinud nende parve, kuid see ainult rõõmustas neid, sest parve kaotus oli nagu silla põletamine nende ja tsivilisatsiooni vahel.

Nad tulid laagrisse tagasi imevärskete, rõõmsate ja näljastena. Varsti leegitses jälle laagrituli. Huck avastas läheduses selge külma veega allika; poisid tegid laiadest tamme- ja hikkoripuulehtedest torbikud ning leidsid, et säärase metsiku laane võluga magustatud vesi võib väga hästi kohvi asendada. Kui Joe hakkas hommikusöögiks liha lõikama, palusid Tom ja Huck teda veidi oodata. Nad sammusid paljutõotavasse kääru jõekaldal ja heitsid õnged vette. Peaaegu otsekohe oli neil vaevatasu käes. Joe ei jõudnud veel kärsituks muutuda, kui nad olid juba tagasi paari ilusa ahvena ja ühe väikese lutsuga – toiduvaru, millest piisas tervele perekonnale. Nad praadisid kala sealihaga ja olid üllatunud: ükski kala polnud neile kunagi varem nii hästi maitsenud. Nad ei teadnud, et mida kiiremini mageveekala pärast püüki tulele pannakse, seda maitsvam ta on; samuti ei tulnud neil mõttessegi, millise kastme moodustavad selle juurde värskes õhus magamine, liikumine, suplemine ja tubli annus nälga.

Pärast hommikusööki lesisid nad varjus, kuna Huck suitsetas, ja läksid siis metsa uurimismatkale. Nad sammusid lõbusas tujus üle pehkivate puurontide, läbi tiheda võsa, mööda pühaliktõsistest metsakuningatest, mis kandsid ladvast maani rippuvaid viinamarjavääte otsekui regaale. Aeg-ajalt sattusid nad mugavaisse nurgakestesse, mis olid kaetud rohuvaibaga ja ehitud lilledega.

Nad leidsid väga palju, mille üle rõõmu tunda, kuid ei midagi, mille üle imestada. Nad avastasid, et saar oli umbes kolm miili pikk ja veerand miili lai ja et ta oli lähimast kaldast lahutatud ainult vaevalt kahesaja jardi laiuse veeribaga. Nad käisid iga tunni järel suplemas ja jõudsid alles pärast lõunat laagrisse tagasi. Kalaleminekust ei tulnud midagi välja, sest nad olid liiga näljased, kuid nad sõid tublisti külma sinki ja heitsid siis vilusse juttu ajama. Aga vestlus rauges varsti ja soikus siis hoopis. Metsas valitsev pühalik vaikus ja üksindustunne hakkasid poistele mõju avaldama. Nad vajusid mõtteisse. Mingi ebamäärane igatsus puges nende hinge.

Varsti hakkas see kuju võtma – see oli tärkav kojuigatsus. Isegi Finn Punakäsi unistas oma majatreppidest ja tühjadest vaatidest. Kuid nad kõik häbenesid oma nõrkust ja kellelgi polnud julgust oma mõtteid väljendada.

Juba tükk aega olid poisid ebateadlikult kuulnud mingit iseäralikku müra kauguses, nagu kuuldakse mõnikord kellatiksumist, seda tähele panemata. Kuid nüüd muutus salapärane müra selgemaks ja sundis end tähele panema. Poisid võpatasid, vaatasid üksteisele otsa ja jäid kuulama. Järgnes pikk vaikus, sügav ja segamatu. Siis kostis kaugusest sügav tume kõmin.

“Mis see on?” hüüdis Joe sosinal.

“Ei tea,” vastas Tom samuti sosinal.

“See on äike,” ütles Huck aukartlikul toonil, “sest äike…”

“Vait!” ütles Tom, “kuula – ära räägi.”

Nad ootasid, nagu neile tundus, igaviku, siis segas pühalikku vaikust sama tume kõmin.

“Lähme vaatama.”

Poisid kargasid jalule ja ruttasid linnapoolsele kaldale. Põõsaste oksi kõrvale painutades piilusid nad välja jõele. Umbes ühe miili kaugusel linnakesest triivis väike aurupraam pärivett. Tema lai tekk näis otse kubisevat inimestest. Praami ümbruses sõudis või triivis voolus palju aerupaate, kuid poisid ei saanud aru, mis nendes olevad inimesed tegid. Korraga purskas praami küljest välja suur valge suitsujuga, ja kui see laiali valgudes pilvena õhku tõusis, kandus kuulajateni sama tume kõmin.

“Nüün ma tean!” hüüdis Tom. “Keegi on uppunud!”

“Jah,” ütles Huck, “seda tehti ka mullu suvel, kui Bill Turner uppus. Nad põmmutavad suurtükki vee peal, see tõstab laiba üles. Jah, ja nad panevad leivaviiludesse elavhõbedat ja lasevad need vette, ja kui kusagil peaks mõni uppunu olema, siis ujub see just sinna kohta ja jääb seal seisma.”

“Jah, olen sellest kuulnud,” sõnas Joe. “Huvitav, kuidas leib niiviisi mõjub.”

“Oh, see pole üksnes leib,” ütles Tom, “ma arvan, et siin on tähtis see, mis sõnad leivale enne vettepanekut peale lausutakse.”

“Aga sellele ei lausuta midagi peale,” ütles Huck. “Olen ise näinud; midagi ei lausuta.”

“Noh, see on igatahes imelik,” ütles Tom. “Aga võib-olla tehakse seda salaja. Muidugi salaja. Igaüks võiks seda teada.”

Teised poisid arvasid, et Tomil on õigus, sest ühelt asjatundmatult leivatükilt, mis polnud varustatud nõiasõnadega, ei võinud ju oodata eriti arukat tegutsemist, kui ta oli sellise tähtsa ülesandega välja saadetud.

“Pagana pihta, küll ma tahaksin praegu seal olla!” ütles Joe.

“Mina ka,” täheldas Huck. “Annaksin palju selle eest, et teada saada, kes see on.”

Poisid kuulasid ja vaatasid edasi. Korraga turgatas Tomi pähe valgustav mõte ja ta hüüdis:

“Poisid, ma tean, kes on uppunud! Meie!”

Nad tundsid end otsekohe kangelastena. See oli hiilgav triumf! Neid leiti puuduvat; neid leinati; nende pärast tunti südamevalu; valati pisaraid, tärkasid süüdistavad mälestused neile vaestele kadunud poistele tehtud ülekohtust, tunti asjatut kahetsust ja südametunnistuspiina; ja mis kõige toredam: kadunud olid kogu linna kõneaineks ja kõik poisid kadestasid neid, niipalju kui asi puutus sellesse pimestavasse kuulsusse. See oli uhke. Tasus siiski mereröövel olla!

Videviku saabumisel läks aurupraam tagasi oma tavalisele tööle ja paadid kadusid. Mereröövlid pöördusid tagasi laagrisse. Nad juubeldasid uhkusest oma uue tähtsuse ja selle hiilgava tülina üle, mis nad tekitasid. Nad õngitsesid kalu, valmistasid õhtusööki ja sõid, ja siis hakkasid nad arutama, mis nende kodulinna rahvas neist mõtleb ja räägib. Pildid, mis nad endile maalisid linnakese üldisest kurvastusest nende pärast, väärisid nende seisukohast vaatamist. Aga kui öövarjud nad oma hõlma võtsid, vaibus pikapeale jutt ja nad istusid tulle vahtides, mõtted nähtavasti mujal rändamas. Ärevus oli nüüd kadunud ja Tom ja Joe pidid paratamatult mõtlema teatud isikutele kodus, kes selle toreda vembu üle sama palju rõõmu ei tundnud kui nemad. Tärkasid halvad aimdused; poisid muutusid murelikuks ja õnnetuks; paar korda ohkasid nad teadmatult. Pikapeale söandas Joe areldi välja sirutada “katsesarve” kaudse küsimusega, kuidas teised vaatavad tsivilisatsiooni rüppe tagasipöördumisele – “mitte kohe praegu, vaid…”

Tom sulges ta suu hävitava pilkega. Huck, kes seni oli erapooletu, ühines Tomiga, ja kõhkleja ruttas kähku “seletust andma” ja oli rõõmus, et tema maine sai päästetud ainult väikse argpüksliku kojuigatsuse plekiga. Mäss summutati sedapuhku edukalt.

Öö süvenedes hakkas Huck noogutama ja varsti seejärel norskama. Joe järgis tema eeskuju. Tom lebas veidi aega liikumatult käsipõsakil, silmitsedes mõlemat tähelepanelikult. Viimaks tõusis ta ettevaatlikult põlvili ja hakkas hubiseva laagritule paistel midagi otsima. Ta uuris mitut valget õhukest poolsilindrikujulist sükomoorikoore tükki ja valis neist lõpuks kaks, mis näisid talle sobivat. Siis põlvitas ta tule kõrvale ja kritseldas vaevaliselt mõlemale midagi oma punase kriidiga; ühe keeras ta kokku ja pani oma kuuetaskusse, teise aga Joe kübarasse, mille nihutas veidi kaugemale selle omanikust. Peale selle pani ta kübarasse mõned peaaegu hindamatu väärtusega koolipoisiaarded, muuhulgas tüki kriiti, kummipalli, kolm õngekonksu ja ühe kuulikese, mida tunti “ehtsa kristallina”. Siis hiilis ta kikivarvul ettevaatlikult läbi metsa, kuni oli kindel, et ta viibis väljaspool kuuldekaugust, ja pistis siis otseteed jooksu liivamadaliku poole.