Читать книгу Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused - Mark Twain - Страница 20

Tom jõudis koju sünges meeleolus, ja juba tädi esimesed sõnad tõendasid, et tal ei ole väljavaateid muredest lahti saada.

“Tom, ma tahaksin sul elusalt naha maha võtta.”

“Mis ma olen siis teinud, tädike?”

“Noh, oled küllalt teinud. Siin ma lähen nüüd Sereny Harperi juurde nagu vana narr, lootes, et saan teda uskuma panna kõike seda loba sinu unenäost, aga ennäe imet! – Joe on talle rääkinud, et sa olid tol õhtul siin ja kuulasid kogu meie juttu pealt. Tom, ma ei tea, mis peab saama poisist, kes niiviisi teeb. Mul on nii halb mõelda, et sa võisid lasta mind Sereny Harperi juurde minna ja end narriks teha, ilma et oleksid sõnagi öelnud.”

See valgustas asja uuest küljest. Hommikune kavalus oli seni Tomi meelest tore ja väga leidlik nali. Nüüd aga tundus see talle alatu ja närusena. Poiss laskis pea norgu ega osanud esialgu midagi vastata. Siis ütles ta:

“Tädike, kahetsen, et seda tegin; aga ma ei mõelnud selle peale.”

“Oh, laps, sa ei mõtle kunagi. Sa ei mõtle kunagi muule kui oma vallatustele. Sellele sa võisid mõelda, kuidas Jacksoni saarelt öösel siia tulla ja meie kurvastuse üle naerda, ja sa võisid mõelda, kuidas mind narriks teha oma valega unenäost, aga sellele sa ei mõelnud, et meile kaasa tunda ja meid kurvastusest päästa.”

“Tädike, ma tean nüüd, et see on alatu, aga ma ei tahtnud alatu olla, tõesti ei tahtnud. Ja pealegi ei tulnud ma sel ööl siia teie üle naerma.”

“Milleks sa siis tulid?”

“Tahtsin sulle öelda, et me ei ole uppunud ja et sa ei muretseks meie pärast.”

“Tom, Tom, oleksin kõige tänulikum hing siin maailmas, kui ma võiksin uskuda, et sul tõesti see hea kavatsus oli, aga sa tead ise, et sul seda polnud, ja mina tean seda samuti, Tom.”

“Tõesti, tõesti oli, tädike. Jäägu ma siiasamasse paika, kui ei olnud.”

“Oh, Tom, ära valeta, ära tee seda. See teeb asja ainult sada korda halvemaks.”

“See ei ole vale, tädi; see on tõsi. Tahtsin, et sa ei kurvastaks – ainult sellepärast tulingi.”

“Annaksin terve maailma, et võiksin seda uskuda; see teeks sul palju patte jälle heaks, Tom. Oleksin peaaegu rõõmus, et sa ära jooksid ja nii paha poiss olid. Kuid see ei ole võimalik, sest miks sa mulle siis ei öelnud, laps?”

“Saad aru, tädike, kui te hakkasite leinajumalateenistusest kõnelema, tekkis mul äkki mõte, et tuleme linna ja peidame end kirikusse, ja ma ei raatsinud kuidagi seda lõbu rikkuda. Niisiis panin koore tagasi tasku ja olin vait.”

“Mis koore?”

“Koore, mille peale kirjutasin sulle, et oleme mereröövliks läinud. Soovin nüüd, et oleksid ärganud, kui sind suudlesin, tõesti soovin.”

Karmid jooned tädi näos pehmenesid ja tema silmist paistis äkiline õrnus.

“Kas sa tõesti suudlesid mind, Tom?

“Aga muidugi.”

“Kas sa oled selles kindel, Tom?”

“Jah, olen, tädike, täiesti kindel.”

“Miks sa mind suudlesid, Tom?”

“Sellepärast, et armastasin sind nii väga, ja sa oigasid magades ja mul oli nii kahju.”

Need sõnad kõlasid tõena. Vana daam ei suutnud tagasi hoida hääle värinat, kui ta ütles:

“Suudle mind veel, Tom! Ja nüüd mine kooli ja ära tülita mind enam.”

Niipea kui Tom oli läinud, jooksis ta kapi juurde ja võttis välja kuueräbala, mida Tom oli kandnud mereröövlina. Kuid siis ta peatus, kuub käes, ja ütles endale:

“Ei, ma ei julge. Vaene poiss, ma arvan, ta valetas, kuid see on õnnistatud, õnnistatud vale, selles on nii palju lohutust. Ma loodan, et jumal – ma tean, et jumal andestab talle, sest see oli poisist nii heasüdamlik, et ta seda ütles. Aga ma ei taha teada saada, et see on vale. Ma ei vaata.”

Ta pani kuue ära ja seisis viivu mõtiskledes. Kaks korda sirutas ta käe uuesti rõiva järele ja kaks korda hoidis ta end tagasi. Siis söandas ta seda veel kord ja seekord julgustas ta end mõttega: “See on hea vale, see on hea vale, ma ei lase end sellest kurvastada.” Siis tuhnis ta kuue taskus. Hetk hiljem luges ta läbi voolavate pisarate Tomi kooretükki ja ütles:

“Nüüd võiksin poisile andeks anda ka miljon pattu!”