Читать книгу Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused - Mark Twain - Страница 8

Mida kindlamini Tom püüdis oma tähelepanu raamatu sisule koondada, seda rohkem tema mõtted rändasid. Seepärast loobus ta sellest lõpuks ohke ja haigutusega. Talle näis, et lõunavahetund ei tule kunagi. Õhus valitses täielik vaikus, polnud tuulehingustki. See oli uniseist päevist kõige unisem. Kahekümne viie õppiva lapse uinutav pomin rahustas hinge nagu mesilaste suminas peituv võlu. Eemal lõõmavas päikesepaistes kerkisid Cardiffi künka maherohelised veerud läbi virvendava palavusloori, millele kaugus andis lilla värvingu. Mõned linnud hõljusid laiskadel tiibadel kõrgel õhus, muidu polnud näha ühtegi elavat olendit peale mõne lehma, ja needki magasid.

Tomi süda ihkas vabadust või mõnda huvitavat tegevust, et igavat aega mööda saata. Ta käsi rändas taskusse ja nägu lõi särama kergendustundest, mis oli tänupalve, kuigi ta ei teadnud seda. Siis ilmus vargsi nähtavale pistongikarp. Tom vabastas puugi ja pani ta pikale madalale koolilauale. Loomake säras sel hetkel arvatavasti samuti palvelisest tänutundest, kuid see oli enneaegne, sest kui ta hakkas tänulikult eemalduma, tõkestas Tom tal nööpnõelaga tee ja sundis teda uut suunda võtma.

Tomi südamesõber istus tema kõrval, kannatades samuti nagu Tom oli kannatanud ja oli kohe sügavasti ja tänuga huvitatud sellest meelelahutusest. See südamesõber oli Joe Harper. Need kaks poissi olid suured sõbrad terve nädala ja lahinguks valmistunud vaenlased laupäeviti. Joe võttis kuuekäänisest nööpnõela ja hakkas vangi dresseerimisel abistama. See sport muutus iga hetkega huvitavamaks. Varsti ütles Tom, et nad segavad teineteist ja kumbki ei saa puugist täit lõbu tunda. Seepärast pani ta lauale Joe tahvli ja tõmbas selle keskele ülalt alla joone.

“Nüüd,” ütles ta, “niikaua kui ta on sinu poolel, võid sina teda juhtida ja mina jätan ta rahule, aga kui sa lased ta minu poolele tulla, siis pead sina ta rahule jätma: seni, kuni ma suudan takistada teda üle minemast.”

“Hea küll, lase käia. Pane ta liikuma.”

Puuk pääses varsti Tomi käest ja ületas ekvaatori. Joe kimbutas teda veidi aega, siis pääses ta minema ja tuli üle joone tagasi.

Operatsioonibaas vahetas sageli poolt. Sellal kui üks poiss vaevas puuki sügava huviga, vaatas teine niisama suure huviga pealt; kaks pead kummardusid koos tahvli kohale ja kaks hinge olid tuimad kõige muu vastu. Puuk proovis üht, teist ja kolmandat suunda ja oli niisama erutatud ning ärevil nagu poisid ise, kuid mitu korda, kui tal oli võit juba käega katsuda ja Tomi sõrmed kihelesid tegevuse järele, juhtis Joe nööpnõel putuka osavalt kõrvale ja hoidis ta oma valduses. Viimaks ei suutnud Tom seda enam taluda. Kiusatus oli liiga suur. Ta sirutas käe ja aitas oma nõelaga kaasa. Joe vihastas kohe. Ta ütles:

“Jäta ta rahule, Tom.”

“Tahan teda ainult veidi ergutada, Joe.”

“Ei, see pole aus, jäta ta rahule.”

“Ma ei puuduta teda ju palju.”

“Ma ütlen sulle, jäta ta rahule!”

“Ei jäta!”

“Sa jätad – ta on minu poolel.”

“Kuule Joe Harper, kelle puuk see on?”

“Pole minu asi, kelle oma ta on – ta on minu poolel ja sina ei puuduta teda.”

“Noh, ma teen seda siiski. See on minu puuk ja ma teen temaga, mis ma iganes tahan!”

Kohutav hoop langes Tomi õlale ja teine samasugune Joe õlale; ja kahe minuti kestel lendas tolmu kahest kuuest ning kogu klass tundis sellest lõbu. Poisid olid olnud liialt oma tegevusse süvenenud, et märgata vaikust, mis oli tekkinud klassis veidi aega enne seda, kui õpetaja tuli kikivarvul läbi ruumi ja peatus nende juures. Ta oli jälginud etendust tükk aega, enne kui ta sellesse oma osaga vaheldust tõi. Kui algas lõunavaheaeg, jooksis Tom Becky Thatcheri juurde ja sosistas talle kõrva:

“Pane kübar pähe ja tee, nagu läheksid koju; tänavanurgal jää teistest maha, keera põiktänavasse ja tule tagasi. Mina lähen teist teed ja tulen samuti sinna.”

Niisiis läks üks ühe õpilastesalgaga ja teine teisega. Veidi aja pärast kohtusid mõlemad põiktänava lõpus, ja kui nad tagasi koolimajja jõudsid, oli see täiesti nende päralt. Nad istusid kõrvuti, võtsid tahvli ette, Tom andis Beckyle krihvli ja hoidis tema kätt, seda juhtides, ja nii loodi uus hämmastav maja. Kui huvi kunsti vastu hakkas haihtuma, alustati vestlust. Tom ujus õndsuses.

“Kas sa armastad rotte?” küsis ta.

“Ei, ma vihkan neid!”

“Noh, mina ka – elavaid. Aga ma mõtlen surnud rotte, mida saab nööriga pea ümber ringi vuhistada.”

“Ei, ma ei hooli üldse eriti rottidest. Mis aga minule meeldib, see on närimiskumm!”

“Oh, seda ma usun. Kahju, et mul praegu ei ole ühtegi tükki.”

“Tõesti? Minul on. Lasen sul seda veidi aega närida, aga sa pead selle mulle tagasi andma.”

See oli mõnus, niisiis närisid nad seda kordamööda ja kõlgutasid jalgu suures rahulolus vastu pinki.

“Kas sa oled kunagi tsirkuses käinud?” päris Tom.

“Olen küll, ja papa viib mu jälle mõnikord sinna, kui ma hea laps olen.”

“Mina olen kolm või neli korda tsirkuses käinud – palju kordi. Kirik ei ole midagi tsirkuse kõrval. Tsirkuses on kogu aeg midagi näha. Ma hakkan tsirkuseklouniks, kui suureks saan.”

“Oh, kas tõesti? See on tore. Nad on nii kenasti kõik kirjuks tehtud.”

“Jah, seda küll. Ja nad saavad ränka raha – enamasti terve dollari päevas, nagu Ben Rogers räägib. Ütle, Becky, kas sa oled kunagi kihlatud olnud?”

“Mis see on?”

“Noh, kihlatud, et mehele minna.”

“Ei ole.”

“Kas sa sooviksid olla?”

“Ma arvan küll. Ei tea. Mismoodi see on?”

“Mismoodi? Ei mingit moodi. Sa ütled lihtsalt ühele poisile, et sa ei taha iial kedagi teist peale tema, iial, iial, iial, ja siis te suudlete, ja see on kõik. Igaüks võib seda teha.”

“Suudelda? Misjaoks suudeldakse?”

“Noh, tead, see on – noh, nii tehakse alati.”

“Igaüks?”

“Nojah, kõik, kes teineteist armastavad. Kas sa mäletad, mis ma tahvlile kirjutasin?”

“J-jah.”

“Mis see oli?”

“Ma ei ütle sulle.”

“Kas mina ütlen sulle?”

“J-jah, aga mõni teine kord.”

“Ei, praegu.”

“Ei, mitte praegu – homme.”

“Oh, ei, praegu, palun, Becky. Ma sosistan, ma sosistan üsna tasa.”

Becky kõhkles. Tom pidas vaikimist nõusolekuks, pani käsivarre tema piha ümber ja sosistas üsna tasa, suu tema kõrva juures. Ja lisas siis:

“Nüüd sosista seda mulle – just niisama.”

Becky tõrkus veidi ja ütles siis:

“Pööra nägu kõrvale, nii et sa ei näe, siis ma ütlen. Aga sa ei tohi kunagi kellelegi rääkida – kas lubad, Tom? Sa ei räägi, eks ole?”

“Ei, tõesti, tõesti ma ei räägi. Noh, nüüd, Becky.”

Ta pööras näo kõrvale. Becky kummardus areldi lähemale, kuni tema hingeõhk puudutas Tomi kiharaid, ja sosistas:

“Ma – armastan – sind!”

Siis kargas ta püsti ja jooksis laudade ja pinkide vahel ringi, Tom järel, ning põgenes viimaks ühte nurka, peites näo oma põllekesse. Tom võttis tal kaela ümbert kinni ja palus:

“Nüüd, Becky, on kõik tehtud – kõik möödas peale suudluse. Ära karda – see ei ole midagi. Palun, Becky.”

Ja ta püüdis põlle ja käsi näo eest ära tõmmata.

Tüdruk andis vähehaaval järele ja langetas käed; rabelusest õhetav nägu tuli nähtavale ja alistus. Tom suudles punaseid huuli ja ütles:

“Nüüd, Becky, on kõik tehtud. Ja pärast seda, sa tead, ei tohi sa iial armastada kedagi peale minu ega tohi iial abielluda kellegi teisega peale minu, iial, iial ja igavesti. Kas lubad?”

“Jah, ma ei armasta iial kedagi teist peale sinu, Tom, ega abiellu iial kellegi teisega peale sinu, ja sina ei tohi ka iial abielluda kellegagi peale minu.”

“Muidugi. Loomulikult. See on osa sellest. Ja alati kooli tulles või koju minnes pead sa käima minuga, kui keegi ei näe, ja kõigis mängudes valid sa minu ja mina valin sinu, sest nii on kombeks, kui kihlatud ollakse.”

“See on nii tore. Ma ei ole sellest midagi enne kuulnud.”

“Oh, see on väga lõbus. Kui mina ja Amy Lawrence…”

Tüdruku suured silmad ütlesid Tomile, et ta oli teinud vea, ja poiss vaikis kohmetult.

“Oh, Tom! Siis ei ole mina esimene, kellega sa kihlatud oled!”

Tüdruk hakkas nutma. Tom ütles:

“Oh, ära nuta, Becky. Ma ei hooli temast enam.”

“Jah, hoolid, Tom! Sa tead, et hoolid.”

Tom püüdis käsivart tema kaela ümber panna, kuid tüdruk lükkas ta eemale, pööras näo seina poole ja nuttis edasi. Tom proovis uuesti, öeldes seejuures rahustavaid sõnu, kuid tõugati jälle eemale. Siis ärkas poisis uhkus, ta sammus eemale ja läks välja. Ta seisis veidi aega tänaval, rahutu ning erutatud, ja vaatas aeg-ajalt ukse poole, lootes, et Becky kahetseb ja tuleb teda otsima. Kuid tüdruk ei tulnud. Siis hakkas Tomil ebamugav, ta kartis, et ta polnud toiminud õigesti. See nõudis ränka heitlust, et uuesti lähenemiskatseid teha, kuid ta võttis end kokku ja läks sisse. Becky seisis ikka veel nurgas, nägu seina poole pööratud, ja nuuksus. Tomi südant läbistas piste. Ta läks tüdruku juurde ja seisis viivu, teadmata täpselt, kuidas alustada. Siis ütles ta kõheldes:

“Becky, ma… ei hooli kellestki peale sinu.”

Ei mingit vastust, ainult nuuksed.

“Becky,” jätkas Tom anuvalt. “Becky, kas sa ei räägi minuga?”

Veel rohkem nuukseid.

Tom võttis välja oma suurima aarde, kaminavõre vasknupu, sirutas käe sellega tüdruku ette, nii et ta võis seda näha, ja ütles:

“Palun, Becky, kas sa võtaksid selle endale?”

Tüdruk lõi nupu põrandale. Siis marssis Tom majast välja ja kaugele üle küngaste, otsustades sel päeval mitte enam kooli tulla. Äkki tekkis Beckys kuri kahtlus. Ta jooksis uksele, Tomi ei olnud näha; ta jooksis maja taha mänguplatsile, Tomi polnud ka seal. Siis hüüdis ta:

“Tom! Tule tagasi, Tom!”

Ta kuulatas teraselt, kuid vastust ei tulnud. Tema ainsad seltsilised olid vaikus ja üksindus. Niisiis istus ta maha ja nuttis jälle ning tegi endale etteheiteid. Selle aja peale hakkasid õpilased tagasi tulema, ja Becky pidi peitma oma muret teiste eest, vaigistama oma murtud südant ning võtma kanda risti pika, kurva, valusa pärastlõuna näol, ümberringi võõrad, kelle seas polnud kedagi, kellega oma kurvastust jagada.