Читать книгу Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused - Mark Twain - Страница 6

Kell pool üksteist hakkas väikese kiriku ragisev kell lööma ja rahvas hakkas kogunema hommikusele jumalateenistusele. Pühapäevakooli õpilased valgusid kirikus laiali ja võtsid istet omaste kõrval pinkidel, et järelevalve all olla. Tuli tädi Polly, ning Tom, Sid ja Mary istusid tema juurde. Tom paigutati vahekäigu-poolsesse pingiotsa, et ta oleks võimalikult kaugel avatud aknast ja ahvatlevaist suvepiltidest väljas. Rahvahulk täitis löövid. Tulid elatanud ja puudustkannatav postkontoriülem, kes oli kord paremaid päevi näinud; linnapea abikaasaga – sest linnakesel oli muu ülearuse hulgas ka linnapea; rahukohtunik; Douglase lesk, nägus, peen neljakümneaastane helde, heasüdamlik ja jõukas hing, tema maja künkal oli ainus palee linnas ja kõige külalislahkem ning kaugelt kõige pillavam pidustuste osas, millega St. Petersburg võis kiidelda; küürus ja auväärt major Ward ja missis Ward; advokaat Riverson, uus silmapaistev isik, kaugemalt pärit; siis linnakese iludus, kellele järgnes parv batisti ja paeltega ehitud noori südametemurdjaid; siis kõik linna noored ametnikud üheskoos, sest nad olid seisnud eeskojas ja imenud oma jalutuskeppide nuppe, moodustades libedate, lollakalt naeratavate austajate sõõri, kuni viimane neiu oli “läbi kadalipu” jooksnud; ja kõige lõpuks tuli musterpoiss Willie Mufferson, hoolitsedes nii tähelepanelikult oma ema eest, nagu oleks see lihvitud klaasist. Alati saatis ta ema kirikusse minekul ja oli kõigi emandate uhkus. Kõik poisid vihkasid teda, sest ta oli nii hea, ja pealegi seati teda neile alatasa eeskujuks. Tema tagumisest taskust rippus välja valge ninarätik – juhuslikult, nagu ikka pühapäeviti. Tomil ei olnud ninarätikut ja ta pidas poisse, kel see oli, snoobideks. Et kogudus oli nüüd koos, helises kell veel kord viivitajate ja ümberuitajate manitsuseks, ja siis valitses kirikus pühalik vaikus, mida segasid ainult koori itsitamine ja sosistamine rõdul. Koor itsitas ja sosistas alati kogu jumalateenistuse aja. Oli kord üks kirikukoor, kes polnud halvasti kasvatatud, aga ma olen unustanud, kus see oli. See oli palju aastaid tagasi, ja ma mäletan sellest üsna vähe, kuid arvan, et see oli kusagil võõral maal.

Kirikuõpetaja nimetas laulu ja luges selle ette tundeküllaselt, erilise rõhuga, mida selles maanurgas väga imetleti. Tema hääl algas keskmiselt helikõrguselt ja ronis järjest ülespoole, kuni jõudis teatud punktini, kus ta tugevasti viimast sõna rõhutas, ja hüppas siis järsku alla nagu hüppelaualt.

Teda peeti imetlusväärseks ilulugejaks. Kirikuringkonna “seltskondlikel koosviibimistel” paluti tal alati luuletusi ette kanda; ja kui ta oli lõpetanud, tõstsid daamid käed ja lasksid need abitult rüppe langeda, pööritasid silmi ja vangutasid päid, mis pidi tähendama: “Sõnad ei suuda seda väljendada! See on liiga ilus, liiga ilus selle sureliku maailma jaoks.”

Kui laul oli lauldud, muutus auväärt mister Sprague kuulutustahvliks ja luges ette pika rea teadaandeid koosolekute, ühingute ja muu sellise kohta, kuni näis, et see kestab viimsepäeva kõuekärgatuseni – veider komme, mis püsib Ameerikas isegi suurlinnades veel praegusel ajalehtede külluse ajajärgul. On ju sageli nii, et mida vähem üks traditsiooniline komme on õigustatud, seda raskem on sellest vabaneda.

Ja siis õpetaja palvetas. See oli hea, suuremeelne palve ja väga üksikasjaline; selles palvetati kiriku eest ja kiriku väikeste laste eest, linnakese teiste kirikute eest; linnakese enda eest; krahvkonna eest; osariigi eest; osariigi ametnike eest; Ühendriikide eest; Ühendriikide kirikute eest; kongressi eest; presidendi eest; valitsusametnike eest; vaeste meremeeste eest, keda vintsutab tormine meri; miljonite rõhutute eest, kes ägavad Euroopa monarhiate ja idamaade despotismi kanna all; nende eest, kel on valgust ja häid sõnumeid, kuid kel pole siiski silmi nägemiseks ega kõrvu kuulmiseks; paganate eest kaugetel saartel; ja lõpuks paluti, et see, mida õpetaja kavatses öelda, leiaks kuulmist ning poolehoidu ja langeks seemnena viljakandvale maale ning annaks õigel ajal tänuliku, hea lõikuse. Aamen.

Järgnes riiete kahin, seisev kogudus võttis istet. Poiss, kelle elukäigust see lugu jutustab, ei tundnud rõõmu palvest; ta ainult talus seda – kui ta niigi palju suutis. Ta oli kogu aeg kärsitu. Ta jälgis ebateadlikult palve üksikasju – sest ta ei kuulanud, kuid tundis selle sisu ja kirikuisa viisi seda esitada – ja kui sellele terake uut sisse põimiti, avastas tema kõrv selle kohe ja kogu tema loomus pani seda pahaks; ta pidas juurdelisamist ülekohtuseks ja nurjatuks. Palve kestel oli üks kärbes Tomi ette pingi seljatoele istunud ja piinas tema hinge sellega, et hõõrus rahulikult oma jalgu üksteise vastu; haaras nendega peast kinni ja nühkis seda nii tugevasti, et see näis keha küljest peaaegu eralduvat ja peene niidina ilmus nähtavale kael; kraapis tagumiste jalgadega oma tiibu ja silus neid keha ligi, nagu oleksid nad kuuehõlmad – ühesõnaga, tegi kogu oma tualetti nii rahulikult, nagu oleks ta teadnud, et tal pole midagi karta. Ja tal polnud tõesti midagi karta; sest nii väga kui Tomi käed sügelesidki tema kinnipüüdmise järele, ei julgenud ta seda teha: ta uskus, et tema hing hukkub otsekohe, kui ta teeb midagi niisugust palvetamise ajal. Kuid lõpplause lähenedes hakkas ka tema käsi kõverduma ja ettepoole hiilima, ja niipea kui “aamen” oli öeldud, oli kärbes sõjavang. Tädi märkas seda ja sundis teda oma vangi vabastama.

Pastor luges teksti ja esitas siis ühetoonilise kuminaga oma jutluse, mis oli nii igav, et paljud pead hakkasid ükshaaval noogutama. Ja ometi oli see jutlus, mis jagas piiramatul määral tuld ja väävlit ja vähendas äravalitute hulga nii väikese seltskonnani, et seda tasus vaevalt päästa. Tom loendas jutluse lehekülgi; pärast kirikuskäiku teadis ta alati, mitu lehekülge pikk jutlus oli, kuid harva teadis ta sellest midagi muud. Seekord oli ta siiski veidi aega tõsiselt huvitatud. Pastor maalis suurejoonelise ja liigutava pildi maailma rahvaste kogunemisest tuhandeaastasse rahuriiki, kus lõvi ja tall lebavad kõrvuti ja väike laps juhib neid. Kuid selle suure vaatepildi paatos ja moraal ei avaldanud poisile mingit mõju; ta mõtles ainult peategelase silmapaistvale osale pealtvaatava rahva ees; tema nägu lõi selle mõtte juures särama ja ta ütles endale, et ta sooviks meeleldi see laps olla, kui lõvi on taltsas.

Tema kannatused algasid uuesti, kui kuiv arutlus jätkus. Korraga meenus talle üks aare ja ta võttis selle välja. See oli kohutavate sarvedega suur must sitikas, “näpitssitikas”, nagu Tom teda nimetas. Ta oli pistongikarbis. Esimene asi, mis sitikas tegi, oli Tomi sõrmest kinninapsamine. Järgnes loomulik raputus, sitikas paisati vahekäiku ja see langes selili põrandale, kuna kannatada saanud sõrm poisi suhu läks. Sitikas lamas abitult jalgu siputades maas, võimetu ümber pöörama. Tom vaatles teda ja igatses tema järele, kuid ta oli kättesaamatus kauguses. Teised inimesed, keda jutlus ei huvitanud, leidsid sitikas meelelahutust ja vaatasid teda samuti. Parajasti lähenes üks ümberuitav puudel laisal sammul, kurva südamega, suvisest pehmusest ja rahust roidunud ja vangistusest tüdinud, õhates vahelduse järele. Ta silmas sitikat; longus saba kerkis ja hakkas liputama. Puudel uuris saaki, kõndis selle ümber ringi, nuusutas seda ohutust kaugusest; käis veel kord ringi, muutus julgemaks ja nuusutas lähemalt; tõstis siis huule ja napsas ettevaatlikult sitika järele, kuid ei saanud teda kätte; tegi uue katse ja veel ühe; hakkas asjast lõbu tundma, laskus kõhuli, sitikas käppade vahel, ja jätkas oma katseid; lõpuks tüdines, muutus ükskõikseks ning hajameelseks. Tema pea hakkas noogutama, koon vajus vähehaaval allapoole ja puudutas viimaks vaenlast, kes sellest kinni haaras. Kostis terav haugatus, puudel raputas pead ja sitikas lendas paar sammu eemale ning kukkus jälle selili. Lähemad pealtvaatajad vappusid vaiksest allasurutud naerust, mitmed näod kadusid lehvikute ja ninarättide varju ja Tom oli üpris õnnelik. Koer oli rumala näoga ja arvatavasti ka tundis end tobuna, kuid tema südames tärkasid vimm ja kättemaksuiha. Niisiis läks ta sitika juurde ja hakkas teda ettevaatlikult uuesti ründama, hüppas talle igast küljest kallale, maandudes esimeste käppadega temast tolli kaugusel, napsas hammastega veelgi lähemalt ja raputas pead, nii et kõrvad lotendasid. Kuid veidi aja pärast tüdines ta jälle, püüdes lõbustada end ühe kärbsega, ei leidnud selles aga meelelahutust; jälgis, nina põrandal, üht sipelgat, kuid tüdines varsti ka sellest, haigutas, ohkas, unustas sitika täiesti ja istus sellele peale! Kostis metsik valukisa, ja puudel pistis vahekäiku mööda plagama; kilav klähvimine jätkus ja koer lidus edasi; ta jooksis altari eest läbi, sööstis teist käiku pidi alla, uksest mööda, täites terve kiriku kisaga; tema hirm kasvas ühes jooksuga, kuni ta lõpuks paistis vaid karvase komeedina, mis liikus oma orbiidis valguse hiilguse ja kiirusega. Viimaks lahkus märatsev kannataja oma jooksurajalt ja kargas oma peremehe sülle; viimane viskas ta aknast välja, mispeale hädakisa kiiresti nõrgenes ja kaugusse kadus.

Selle aja peale punetasid kõik kirikulised ning olid lämbumas tagasihoitud naerust, ja jutlus oli jõudnud surnud punkti. Nüüd algas ettekanne uuesti, kuid see arenes loiult ja peatustega, puudus igasugune võimalus seda mõjuvaks teha, sest isegi kõige tõsisemad tundeavaldused võeti pidevalt vastu allasurutud riivatute naeruturtsatusega mõne kaugema pingi seljatoe varjus, nagu oleks vaene pastor midagi erakordselt naljakat öelnud. Terve kogudus tundis tõsist kergendust, kui see raske katsumus möödas oli ja kõlasid õnnistussõnad.

Tom Sawyer läks koju päris rõõmsalt, mõeldes endamisi, et jumalateenistusega võib rahul olla, kui selles on pisut vaheldust. Ainult üks mõte rikkus tema meeleolu: ta oli nõus, et koer temanäpitssitikaga mängis, kuid ta ei pidanud sugugi õiglaseks, et ta selle ära viis.