Читать книгу Tuumahiid - J. J. Metsavana - Страница 10

Tundub, et meid viimasel ajal pidevalt saatnud müra hakkab tasapisi vaibuma. Või oleme sellega harjunud ega märka enam. Ka võimsad kogu keha ehmatavad elektrilaengud, või mis iganes need on, on peaaegu kadunud. Vaid aeg-ajalt tunnen, kuidas pea hakkab kumisema, aga see ei löö enam jalgu alt ega ähvarda mõistust röövida. Ka taevas helkivad rohelised sambad on kahanenud. Need meenutavad nüüd pigem virmalisi kui ülisuuri prožektorivihke.

Kui ma hakkasin vahepeal meie ellujäämises kahtlema, siis täna olen pisut optimistlikum. Äkki see kõik lõpeb varsti ja me jääme kestma? Oleme taibanud, et nende salapäraste elektrilaengute tõttu on toas turvalisem olla kui õues. Püüame läbi ajada vähese veega. Juua on ja see on kõige tähtsam. Enda pesemine on teisejärguline.

Ma olen nii väsinud. Ja mitte ainult mina, meie kõik. Viimased päevad on olnud nagu peene nööri peal kõndimised, kus ühele poole jääb mõistus, teisele aga lõputu tühjus. Nagu sunniks keegi või miski meid valima nende kahe vahel. Ja me oleme kiuslikult valinud eluspüsimise...

Me oleme nii kurnatud, et igapäevased toimetused tunduvad üle mõistuse rasked. Seetõttu pole me suutnud süüa teha muud kui veega kaerahelbeputru, mis elu sees hoiab. Mul pole jaksu toiduvarusid üle vaadata. Vaevu-vaevu oleme saanud toad soojad hoida. Enamasti istume või lamame, sest jõud on kadunud. Tänan jumalat, et meie maja on nii väike ja laed madalad. Oleme sellepärast ka pilgata saanud. Kord, kui mehe rikkad sugulased meile esimest korda külla sattusid, olid nad meie majakesest nii šokeeritud, et soovitasid selle kohe ümber lükata ja hakata uut ehitama. Nüüd tänan jumalat, et see väike maja on aidanud meil ellu jääda.

Ma mõtlen minevikule nagu eelmisele elule. On selline tunne, nagu oleksin uuesti sündinud, uude maailma, uue hinge ja uute mõtetega. Nagu oleksin läbinud mingi kummalise puhastuse. Keegi on minust välja rookinud mineviku ja alles hakanud selle asemele midagi uut looma. Kõik, mis oli, on jäänud kusagile kaugele maha. Ma tean, et olen muutunud, aga ei tea veel, missuguseks. Ma tajun nüüd maailma teisiti, aga tea veel, missugusena.

Me räägime vähe. Aga me kuuleme üksteise mõtteid...

Ja siis ma äkki taipan! Ma olen mitme aasta jooksul näinud kõike seda unes! Näinud jahmatavaid unesid, oskamata neid mõtestada või tulevikuga seostada. Ma nägin neis märke, millega ei osanud midagi peale hakata... Või oskasin? Oleme ju elus.