Читать книгу Tuumahiid - J. J. Metsavana - Страница 15

Väljas on haudvaikus. Kui me mehega kaevust vett tõmbame ja mõne sõna vahetame, on tunne, et oleme ainsad, kes siin maa peal veel häält teevad. Viimastel päevadel on märgata taas muutusi. Kui seni oli taevas olnud ühtlaselt ja selgelt pime, siis täna katab seda õhuke pilveloor. Tähed ei ole enam nii eredad kui varem. Tundub ka, nagu oleks kogu taevas segi paisatud. Me ei leia enam Suurt ega Väikest Vankrit. Ka Kuud pole olnud. Külm on nüüd järele andnud ja õhk tundub soe... Meie kraadiklaasid on üles öelnud ja meil pole aimugi, kui palju võiks õues tegelikult külma olla.

Viimastel päevadel on hakanud jälle kostma kumedaid kaugeid kõminaid. Meenutab pikse häält, aga välke pole me märganud. Eile ehmatas meid kummaline raputus, mis algas samuti tasapisi valjeneva mürinaga. Tundus, nagu väriseks maa. Küünlaleegid lõid võbelema ja lamp laes hakkas kiikuma. Istusime diivanil ja hoidsime üksteisel ümbert kinni. Oleme kõigeks valmis, välja arvatud suremine...