Читать книгу Tuumahiid - J. J. Metsavana - Страница 23
4.
ОглавлениеKalju võttis kõne peaaegu kohe vastu. Mees ei tundnud või teeskles, et ei tundnud teda häälest ära ja Heli pidi end nimepidi tutvustama. Vaikus.
«Sina? Tere. Kuidas elad?»
«Mis seal ikka, kõige hullem on möödas.»
«Kuulsin, et sa oled päris otsa jäänud? Tormi oli sind poes näinud. Ütles, et oled nagu surmavare.»
«Eks ole, sa arvasid muidugi, et see on nagu korra köhatada. Sekund ja kõik kombes?»
«Mis ma siis arvama pidin? Eks aborti ole ennegi tehtud, pole kellegi elu seepärast veel elamata jäänud.»
«Tõepoolest, meeste oma ehk mitte. Laps, see pole ju inimene ja naine – noh, enam-vähem samasse kanti, paras koera kõrvale kuuti!»
«Jäta nüüd, ma olen su arvamust alati arvestanud.»
«Tõesti? Sa vist ei kuulnud enne hästi, Heli on siinpool. Tegelikult ma tahtsin küsida, et kuidas oleks kompensatsiooniga selle tühja asja eest?»
«Mis kompensatsiooniga? Ära hakka nüüd...»
«Mis siis on? Sinu pärast ei suuda ma enam töötada! Kas ma pean siis töötu abirahast elama või? Ära karda, ega ma seda igavesti taha, ainult seni, kuni jälle vormis olen. Pealegi, papipuudust ei tohiks sul ju olla. Ise kelkisid varemalt, et kui me abiellume, siis sinu naine küll tööl käima ei hakka.»
«Aga me ei abiellu. Ise sa hakkasid tõmblema ja lasid jalga. Mis sa arvad, et ma pean sind veel takkajärgi poputama hakkama? Pealegi, mul ON varsti naine, kes ei pea hakkama tööl käima. Vabandust, kui ma sind pulma ei kutsu.»
Kalju katkestas kõne.
Heli huuled hakkasid värisema. Jälle! Teda jäeti jälle kõige raskemal hetkel maha! Pisarad voolasid naise silmist ja ta vajus kägarasse voodile. Ta nuttis ka siis veel, kui hämaruse saabudes ilmus Kaja, kes emale sülle puges ja lohutavalt kallistas. Naine teadis, et tütrel on kõht päevasest peidusolemisest tühi, kuid Kaja ei teinud mingit liigutust söögi järele. Selle asemel kallistas hoopis ema aina kõvemini ning silitas oma väikeste kätega tal kohmakalt pead.
«Emme, miks sa nutad?»
«Niisama, kallis, küsisin just su isalt, kas ta saaks meile raha anda, siis ei peaks emme enam tööl käima ja saaks päeval tududa, siis saaksime kogu öö koos olla.»
«Kas mul on siis issi ka?»
Heli hammustas huulde.
«Jah... igal lapsel on issi, nad ei ole alati oma laste juures, aga olemas nad on.»
«Miks ta meie juures ei ole?»
«Ta ei taha. Tal on niipalju tööd, sõpru ja lõbutsemist, et... Kui ta peaks lapsega oma elu jagama, siis ei jääks tal aega nendega tegeleda.»
«Aga meil on ju aega lõbutseda? Kas sa ütlesid talle seda?»
Heli tegi peaga ebamäärase liigutuse, midagi noogutuse ja raputuse vahepealset. Ta ei tahtnud lapsele valetada, kuid tõtt rääkida ei osanud. Naine võttis Kaja, kes oli oma isaõhinas kõhutühjuse üldse unustanud, ja pani tolle peaaegu vägisi tissi otsa.
«Kas sul on ka issi?» jõudis tüdruk veel nibu suuski pomiseda.
«Ei ole.»
«Aga kõigil ju…»
«Minul ei olnud.»
Tüdruk matsutas veidi, ent oli aru saada, et mõtted väikses peas tegelevad hoopis muuga.
«Mis mu issi nimi on?» küsis ta ootamatult söömist katkestades. Loomulikult sai kogu Heli rinnaesine ja Kaja nägu pritsiva vedelikuga kokku.
«Oh sind, plödimokka!»
«Mis ta nimi on?» ei jätnud Kaja uurimist, kui oli puhastuslapi alt pääsenud.
«No mis ta nimi ikka saab olla, Kalju on ta nimi.»
«Aga kas ma teda näha ka saan?»
«Ei!»
See kõlas isegi järsemalt, kui Heli oleks tahtnud.
«Miiiks, ma niiii tahan?» mossitas Kaja. «Paluuuun.»
«Söö nüüd!»
«Mul on kõht täis.»
«Jumal sinuga!»
Heli puhastas end verepritsmetest ja sättis pluusi eest korda. Kaja seevastu puges talle külje alla.
«Nii kahju, et ma olen surnud ja ei saa oma isa näha. Kas sina tahtsid oma isa näha, kui väike olid?»
«Tahtsin küll, aga elu on selline, et ei saa kõike, mida tahad. Loen sulle muinasjuttu?»
«Jah.»
Heli läks kiiktooli juurde ja otsis selle kõrval olevast raamatukuhjast jutukogu välja. Kaja viskas end laiale voodile pikali ja jäi unistavalt lakke vahtima.
«Küll oleks tore, kui meil oleks võlukepike, ütleksime liirum-laarum-lumps ja kõik oleks korras.»
«Aga meil ei ole.»
Heli istus voodile ja jäi aknast välja vahtima. Tänavalambid olid kaugel allpool ja nende kuma ei seganud kõrgel vilkuvaid tähti. Tüdruk tahtis oma isa näha, iseenesest loomulik asi, ja tegelikult, kui kiivus maha suruda, siis miks mitte. Kalju ei näe ega kuule ju tegelikult midagi. Laps saaks oma uudishimu rahuldatud ning ükskord peab see niikuinii juhtuma, ega Kaja eluaeg pisikeseks ei jää.
«Hästi, lähme vaatame siis su isa üle, aga tuppa lähed üksi, mina ei hakka keset ööd sisse tulema.»
«Issi! Issi!»
Kaja kargas püsti ja hakkas mööda magamistuba ümber voodi ja kiiktooli tantsu lööma. Heli vaatas teda ja see oli üks neid väheseid kordi, kui ta tüdrukuga kaasa ei tantsinud.
