Читать книгу Tuumahiid - J. J. Metsavana - Страница 25
6.
ОглавлениеSee oli reede öösel, kui Heli, kes oli lõpuks pärast asjatusi Kajaga rampväsinult unne vajunud, ärkas uksemürtsatuse ja tüdruku paanilise nutu peale. Naine oli ühe ropsuga jalul. Kaja tormas nagu kuul talle sülle, värises üle kere, ei saanud nutunuuksete tõttu sõnagi suust. Heli silitas ning rahustas last, katsus kiiresti tüdruku luud-kondid üle. Kõik olid terved.
«Tasa-tasa, kuss-kuss-kuss,» sosistas ta, endal süda sees kloppimas. Kaja üritas vahepeal midagi meeleheitlikult seletada, kuid sõnad läksid suus segamini ja Heli ei saanud midagi aru. Naine käis värisev tirts süles mööda tuba edasi-tagasi, muudkui kussutades.
«Must mees nägi mind, ta tahtis mind kinni võtta!»
Naine tardus seisma.
«Milline must mees? Kus?»
«Issi juures, ma... ma läksin sinna, kui sa magasid. Natuke aega sain seal olla ja järsku oli see mees seal ja tahtis mind kinni võtta. Tal oli suur nuga ja tahtis mind sellega torgata, aga ma jooksin eest ära. Ma ei saanud tema juuresolekul ära kaduda, täpselt nagu sinuga. Aga ma jõudsin teise tuppa esimesena ja kui ta ei näinud, hüppasin kohe läbi seina...»
Tüdruk vakatas... nad kuulsid välisukse sulgumise kolksu. Esikust kostis riidekahinat ja samme. Keegi võõras oli korteris. Juba oli ta elutoas. Heli surus väriseva Kaja tugevamini enda vastu.
«See on tema. Ema, ma kardan!»
«Ära karda. Mina naabritädi juurde peitu.»
«Kui sina siin oled, siis ma ei saa, ainult uksest. Ma pean enne teise tuppa minema.»
Teise tuppa minek ei tulnud kõne allagi, tundmatu kõndis seal juba ringi.
«Tee aken lahti ja hüppa välja,» sosistas Heli, kuid tüdruk polnud nõus tema kaelast lahti laskma. Naine tahtis ta juba jõuga lahti kiskuda, kuid siis avanes magamistoa uks ja ukseavasse ilmus mehekuju. Noor mees, tumedates riietes.
«Mis teil vaja on?» käratas Heli nõudliku häälega.
Vastuseks oli morn pilk, sama morn hääl järgnes veidi hiljem.
«Tulin kummitust teise ilma saatma.»
«Siin ei ole mingit kummitust, lahkuge palun.»
«Ei ole? Tõesti? Ja kes see on?»
Võõras osutas tüdrukule. See viiksatas ja klammerdus kramplikult ema külge.
«Ma pean vist hullumajja helistama, et teile järele tuldaks?» sisistas Heli. «See on minu tütar muidugi mõista.»
«Seda ma usun, et tütar, te olete üsna sarnased.»
«Väga tore.»
«Kahjuks on teie tütar surnud.»
«Ma tean ja mis siis? Keda see segab? Elame rahulikult, kahekesi, inimesi ei tüüta!»
Mees muutus veel mornimaks, kui ta enne oli.
«Nii et ei käi kolli tegemas? Mis te arvate, miks ma siin olen?»
«Pole vähimatki aimu ja kui te ei taha sekeldusi politseiga, siis hakake parem kohe heaga astuma.»
