Читать книгу Tuumahiid - J. J. Metsavana - Страница 19

Ärkan selle peale, et mu mees raputab mind nii tugevasti, et hambad käivad klõbinal kokku. Ta käib ka kõik teised läbi ja raputab nad rohmakalt unest üles. Ma ei saa aru, mis nüüd lahti, aga ta ütleb: «Pange ennast ruttu riidesse!»

Kisume kõik kiirustades riided selga. Vaikime, sest kardame midagi küsida. Kas tõesti on jälle midagi hullu lahti? Kas jälle rohelised haigettegevad sambad, mõned laibad ukse ees või veel midagi palju hullemat? Olen kõigeks valmis. Ainult surmaks mitte. Ikka veel surmaks mitte...

«Rutem, rutem!» kamandab mees. «Tulge õue!»

Esikus trobikonnas koos saapaid jalga pannes tõmbab ta kapisahtli lahti ja kougib välja vanad päikeseprillid. Vaatame üksteisele vaikides otsa ja meie näod tõmbuvad naerule.

«Ruttu! Prillid ette, muidu ei saa...» kiirustab ta meid tagant.

Saapalukud poolenisti lahti, päikseprillid ninal, tahame kõik korraga uksest välja mahtuda...

Ja see on uskumatu vaatepilt, mis meid ees ootab! Silmad hakkavad esimesel sekundil vett jooksma ja mulle tundub, et ma olengi pimedaks jäänud... Kuni taipan, et näen valgust! Õues on valge!

Mees tirib mind käest värava poole, puude vahelt välja, lagedale. Lahtiste lukkudega saapad takistavad, kuid jooksen siiski, nagu suudan. Jõudnud väravast välja, jään seisma ja vaatan vett jooksvate silmadega läbi tolmuste ja kriimuliste päikeseprillide ida poole, sinna, kust olin ikka päikest läbi puude tõusmas näinud.

«Ei, ei,» ütleb mees, võtab mu õlgadest kinni ja keerab mind ringi. Ja nüüd ma näen. Päike tõuseb.

Läänest.