Читать книгу Tuumahiid - J. J. Metsavana - Страница 7

Kui eilne päev möödus vaatamata kõigele üsna rahulikult, siis täna kipub maad võtma masendus. Mõtlen pidevalt emale. Kuidas ta hakkama saab? Püüame oma pimedaid päevi kuidagi sisustada. Loeme, jutustame, mängime lauamänge. Aga kõik on mornid. Üritan mõelda, et vool on ajutiselt ära, ei enamat, ja varsti tulevad elektrikud ning kõik saab korda. Mõneks hetkeks tundubki mulle, et tegu on tavalise nädalavahetusega, kui lapsed on kodus ja meil on hea koos olla. Pimedus on kõige hullem. Küünlaleek kipub värelema ja see on vastik! Silmadel on raske. Lugeda saab vaid jupikaupa. Õues on täielik vaikus. Õhk ei liigu, mitte ainsatki häält pole. Ja kogu seda paksu pimedust katab jätkuvalt kirgas tähistaevas. Õues on külm. Hull lugu on koeraga. Ta ulub. Ja me ei saa sellepärast magada.

Täna on jõululaupäev ja me otsustame kõige kiuste kuuse tuppa tuua. Ma tean ka pimedast peast, kus täpselt meie maja juures väiksed kuused kasvavad. Saag käes, taskulamp valgustamas, läheme ja võtame ühe kuuse maha.

Pärast, kui me kuuselõhnalises toas sööme, mõtleme neile, kellel süüa ei ole. Ja neile, kes jäid linna või kusagile teele. Neile, kes on üksi ja kellel on külm.