Читать книгу Tuumahiid - J. J. Metsavana - Страница 5

21. detsembri hommik on nagu iga teine. Ikka pole ainsatki märki, et miski oleks teisiti. Ju ei olegi. Ärkame, teeme kohvi. Süda hüppab rõõmust, et see kõik oli vaid paanika, tühi loba ja rumalate ennustus. On veidi piinlik, et ma seda nii tõsiselt võtsin, ja mõnes mõttes olen ka veidi pettunud. Hinge oli salamisi pugenud mingi pisike põnevus. Et ma näen midagi suurt ja erakordset. Mingit protsessi. Midagi salapärast. Kuidagi oli viimasel ajal tunne, et ma ei tahakski enam sellises maailmas elada, sest maailm oli muutunud. Inimesed olid muutunud.

Lobiseme ja mu mees norib mu kallal maailmalõpu teemal. «Ma ütlesin kohe, et see on mingi jura,» ütleb ta. Lasen enda kallal norida. Jah, ilmselt on tal õigus.

Ja siis kaob vool. Mul läheb südame alt külmaks. Äkki teeb keegi lolli nalja? Mees on rahulik, naerab omaette. Igaks juhuks läheb siiski õue, et elektrikilpi vaadata. Tuleb tagasi ja raputab pead. Tunnen, kuidas minus hakkab kasvama ärevus. Püüan selle maha suruda. Olen maailmalõpu teemaga seoses vist liiga palju artikleid lugenud. Otsin sahtlist küünlapaki ja süütan küünlad. Käed siiski värisevad veidi... Mis nüüd saab?

Ajan lapse üles, sest on viimane selle veerandi päev. Ta paneb end uniselt küünlavalgel riidesse ning kui toibuma hakkab, näen tema silmis ärevat pilku.

«Emme, miks vool ära on?» küsib Robi. Ma ei oska vastata, ütlen, et mingi katkestus ilmselt, ära muretse. Aga laps ei muretsegi vist, vaid paistab, et on hoopis põnevil. Olime lapsega mõlemad lugenud kõikvõimalikke ennustusi ja ettekuulutusi selle kohta, mis meid detsembris ees ootab. Ei saa öelda, et me uskusime neid, kuid ei saa ka väita, et me ei oleks selleks üldse valmistunud. Robi vaatab aknast välja, kuid on pime ning midagi pole näha. Käib ühe akna juurest teise juurde, pilk kaugusesse suunatud.

Mees paneb riidesse ja läheb õue, naabrimees tuleb mingi aja pärast, võtab ta teeotsast auto peale ja nad sõidavad tööle. Mina ja laps sõidame oma autoga linna kooli. Juba eemalt näen, et Jõgeva linn on täiesti pime. Mitte mingit kuma selle kohal ei paista ja see teeb juba tõeliselt ärevaks. Et nii suur voolukatkestus... Tavaliselt on ikka nii, et kui meil maal on vool ära, siis linnas on see siiski olemas. Üldjuhul need kaks teineteisest ei sõltu. Ka koolimaja on pime, maja ees on palju taskulampidega rahvast. Paljud lapsed on tulnud koos vanematega. Koolimaja uks on lukus, rahva seast ilmub direktor, seisab trepile ja hõikab: «Voolu ei ole ja pole ka teada, millal see tagasi tuleb. Kogu linn on pime. Minge kõik koju. Tunnistused saate pärast vaheaega. Midagi pole parata...» Naeratab ja vabandab, soovib ilusat vaheaega ja viskab nalja, et see tuleb romantiline ja hariv – küünlavalgel ja raamatute seltsis. Inimesed hajuvad laiali. Lapsed on elevil, täiskasvanud pahurad. Istume autosse ja sõidame koju. Ka meie laps on elevil, vadistab ennustustest, et äkki see on siiski täppi läinud. «Ei usu,» ütlen. Endal sügaval südames imelik tunne. Jõuame koju. Mees on ka koju tagasi tulnud, sest vooluta ei tule ehitusobjektil töötamisest ju midagi välja.

Istume ja ootame. Puurime pilgud läbi pimeduse küla suunas, aga mitte ainsatki valguskiirt meieni ei ulatu. Isegi ühtegi kuma mitte. Õues ei hakkagi valgenema. Kell on üheksa läbi, aga on ikka kottpime. Voolu ei tule. Möödub tund. Õues on endiselt pime.

Proovin oma vanemale pojale Martinile helistada, saan ta korraks kätte. Ta kurdab, et vool on ära. Kuulen tema hääles väikest ärevust. Hakka kohe tulema, jõuan öelda. Siis kõne katkeb ja ma ei saa enam temaga ühendust. Proovin uuesti ja uuesti, aga minu mobiiltelefon on tumm. Kas ta kuulis mu viimast lauset, mõtlen. Tähendab, ka Tallinnas ei ole voolu...

Kuulen, et mingi auto sõidab mööda. Näen aknast selle tulesid. Auto jääb vist seisma. Tuled kustuvad. Enam pole näha, mis õues toimub. Küünlad põlevad. Nüüd hakkab minus maad võtma tõsisem ärevus. Mitte voolu pärast, vaid sellepärast, et õues on pime. Kas tähendab, et SEE ongi alanud?

Proovin ka töö juurde helistada, aga ei saa ühendust. Näen nüüd, et mees on samuti murelik. Mis toimub? Kas me lihtsalt istume autosse ja sõidame ikkagi tööle? Kui voolu pole, ei ole ka tööl midagi teha. Kottpimedas. Arvutid ei tööta. Hakkan kõigile tuttavatele helistama, valin järjest numbreid, mis mu telefonis on, aga mobiililevi ei ole. Lauatelefoni meil ei ole. Peame plaani, et ikka tuleb autoga linna minna, äkki saab sealt mingit infot.

Sõidamegi linna. Endiselt on kottpime. Laps tuleb kaasa, sest ei julge koju jääda. Tema esialgne elevus on tasapisi asendunud hirmuga. Minu töökoha juures seisab üks auto – meie juhataja. Ta on kleepinud uksele sildi «Suletud voolukatkestuse tõttu» ja ütleb, et me koju läheks. Et kui vool tuleb, ta helistab meile. Ta on väga murelik. Lahkume. Sõidame kesklinna. Inimesed on kogunenud kesklinna parklasse, linnavalitsuse ette. Kõik seisavad nõutult, üks lollim kui teine. Keegi ei oska midagi öelda. Ühtegi linnaametnikku näha ei ole ja Jõgeva linnavalitsuse uks on lukus. Keegi ei selgita midagi, kõik on mures, aga paanikat veel ei ole. Räägime mõne inimesega. Keegi poetab midagi ka 21. detsembril saabuva pimeduse kohta... Enamikul pole varutud toitu ega vett. Midagi ei ole varutud. Ootavad, kui korteritest soe kaob. Mis siis saab? Ka vett ei tule kraanist. Mis juhtuma hakkab, ei tea keegi. Ikka ei usuta, et see on kurikuulus 21. detsember, kardetud ennustus. Arutletakse, et vool on ära ilmselt päikesega seotud plahvatuste tõttu, millest oli kunagi ka räägitud, et elekter võib olla seetõttu häiritud. Igaks juhuks läheme ka meie autotulede valgel kaubahalli poole, et vaadata, kas see on äkki mingil ulmelisel moel avatud. Aga ei – pood on kinni. Voolu ju pole. Paljud kurdavad, et neil pole kodus isegi küünlaid. Rõõmustan, et ma neid mingil sisemisel sunnil juba novembrist saati vähehaaval varunud olin...

Istume autosse ja sõidame linnas ringi. Linn on täiesti pime. Autosid liigub üksjagu. Enamikes akendes kumab nõrk valgus, küünlavalgus. Parklates seisavad autod, tulede paistel on näha inimesi. Siin pole midagi teha. Läheme koju tagasi. Süda valutab ema pärast. Kas tal on vool? Kindlasti on ta proovinud mulle helistada... Võib-olla taipab ta siia sõita? Aga ma hästi ei usu seda. Tal on koer ja kass, ta muretseb nende pärast alati rohkem kui iseenda pärast ega jäta neid üksi. Peast käib läbi mõte, et minu ema saab ikka hakkama. Toiduvarud on tal alati külmikus olemas, kapid ka hoidistest pungil, kartulid ja muud juurikad keldris, vesi kaevus, puud kuuris. Lohutan end selle mõttega. Aga teadmatus teeb tuska ja paneb muretsema.

Pimedus kestab. Toad on köetud, külm meil ei ole. Tõstame söögid külmikust õue ja esikusse, sest külmkapp hakkab sulama. Et kaevust vett saada, peame talveks soojustatud kaevu lahti kiskuma. Paneme pange nööri otsa ja saame vee kätte. Õues hakkab kõhe. On kottpime ja täiesti vaikne. Pole tuult, õhk nagu seisaks paigal. Toome väriseva ja õnnetu moega koera esikusse. Ta ei saa aru, mis toimub. Tunneks justkui, et midagi on valesti. Loomad on targemad kui meie. Nemad tajuvad asju, mida inimene ei taju. Või ei oska inimene oma sisemist häält kuulata? Kui oskaks, ehk jaguks siis tarkust niisugusteks olukordadeks valmis olla.

Küünlad põlevad. Igav. Tahaks telekat vaadata või arvutisse kiigata. Kas toimuva kohta ka uudiseid on? Kas kusagil neid edastatakse ka mingil kombel? Mis toimub mujal? Kas teatakse, millega on tegu? Kas keegi vastutab? Midagi ei tea... Infot ei ole.

Laps on närvis, et ei saa arvutisse. Mina ka, sest tahaks suhelda, selgust saada, arutleda, mis toimub. Näksime eilseid friikaid. Kell seinal tiksub, aga aeg seisab paigal. Tunnen seda lausa füüsiliselt. Kestev pimedus akna taga tekitab hirmu. Tuleb meelde Tiibeti laama õpetus, et katke aknad kinni. Nüüd ma mõistan seda soovitust. Otsin välja vanad baikatekid ja panen need elutoa ja köögi akende ette. Ja tõepoolest – nii tekib kuidagi turvalisem tunne. Pimedusel ei ole enam nii suurt mõõdet. Vanad tekid aitavad luua justkui meie oma väikese maailma, mis on vaid nende koduste seinte vahel. Sellise tunde, et see suur ja pime ei pääse nüüd sisse...

Igavuse peletamiseks hakkan süüa tegema. Panen pliidi alla mõne halu, asetan küünla pliidiservale, aga see hakkab kiiresti sulama ja vajub longu. Süütan uue ja jätan selle kapile. Püüan poolpimedas hakkliha pruunistada. Ma ei näe, kas liha on läbi küpsenud. Nii teen seda kogemuste põhjal, sisemise kella järgi.

Tunnid mööduvad. Kuidas on võimalik, et mingi info mitte kuidagi inimesteni ei jõua? Või siiski kusagil midagi teatakse? Lihtsalt need, kes üksikus kohas elavad, on teadmatuses?

Otsustame uuesti linna sõita. Äkki on selleks ajaks juba midagi uut kuulda? Aga peame taas pettuma. Endiselt kogunetakse parklatesse. Autode tuled ja taskulampide vihud on ainsad valgusallikad tänavatel. Segadus on suurem. Inimesed on vihaseks muutunud ja nad tahaksid vastuseid. Aga pole, kellelt küsida. Üks tuttav, keda eemal märkan, seletab mulle, et linnapea olla mingil ajal kohal käinud ja rahustanud, et Jõgeva pole ainuke, mis pime on, ka mujal olevat vooluga probleeme. Elekter elektriks, nüüd ootavad inimesed vastust küsimusele, miks õues päevavalgust ei ole. Sellest küsimusest aga olevat ametnik kõrvale hiilinud. Ütles, et olukorra lahendamisega tegeldakse. Olevat ametnikule kohase osavusega põiklema hakanud või jätnud vastused ümmargusteks, mis selgust ei toonud.

No nali küll, kas üritavad päikest äratada?

Üks naine hüüab üle platsi, et minge kaubahalli juurde, seal on avatud küünlamüügipunkt. Läheme ka. Põlevate õueküünaldega valgustatud müügipunktis on üsna palju rahvast. On pikk järjekord. Mul on hirm, et koju varutud küünlaid ei jätku, ja seetõttu otsustan järjekorda võtta. Aega kulub palju, enne kui kord minuni jõuab. Küsin kolm pakki küünlaid, aga müüja annab vaid ühe, põhjendades, et muidu ei jagu. Olgu, mõtlen. Keegi ei tea ju, kaua see kestab. Seejärel räägib üks mees järjekorrast, et kultuurimaja ees platsil jagatakse vett. Et oma nõu peab kaasas olema. Inimesed pudenevad laiali, pimedusse. Mitmed kurdavad, et neil pole sellist nõud, kuhu vett panna. Vesi on ehk olulisem kui valgus? Ma pole selles nii kindel. Pimedus hakkab aina rohkem rõhuma. Silmades on mingi raskus. Tekib hirm, et kui see kaua kestab, halvab see lõpuks mõistuse. Alles nüüd saan aru, kui väga ma valgusest puudust tunnen.

Mõni ei õpi siin elus mitte midagi. Küünlamüügipunkti saabub purjus viieliikmeline noorte seltskond. Lällates ja koperdades ajavad nad pikali kaks küünalt, mis kustuvad. Saabub sügav pimedus. Vihased inimesed hakkavad karjuma, on kuulda tuhme mütsatusi... Ma ei tea, mis toimub, haaran lapsel kobamisi käest ja püüan teise käega oma meest leida. Keegi seisab mu kõrval. Jah, tema. Liigume pimedas kusagilt eemalt paistvate autotulede valgel tagasi platsi poole, kuhu jäi meie auto. Mis müügipunktis juhtus, jääb teadmata.

See pole enam üldse lõbus. Toad on soojad. Kõhud on täis. Aga valgust ei ole. Ja alles nüüd tuleb mulle meelde raadio! Kuidas ma varem selle peale ei tulnud? Äkki edastatakse sealt mingit moodi teateid? Ütlen mehele, et ta raadio tooks. Meil pole ju patareisid, vastab ta. On küll, ütlen ja tõmban esikus sahtli lahti. Ta ju ei tea, et olen paari kuu jooksul nii mõndagi varunud. Nii toitu, ravimeid, küünlaid kui patareisid. Ja näib, et ta ei naera enam mu üle...

Patareid raadios, püüame kusagilt mingitki teadet saada. Aga ei midagi, ainult sügav vaikus, ei ainsatki heli, ei sahinat, rääkimata inimhäälest...

On kummaline, kuidas päevast saab õhtu, märkamatult. Või kuidas oleks õigem öelda? Et ööst saab uus öö? Ainus, mis lähenevale ööle viitab, on väsimus, mis endast märku annab. Ka laps haigutab juba mõnda aega. On olnud väga väsitav päev. Küsin lapselt, kas ta tahaks doominot mängida. Ta ei taha. Mina ka ei taha tegelikult, mehest rääkimata. Robi ja mees lähevad magama.

Mina magama ei lähe. Kunagi leppisime Martiniga kokku, et kui midagi niisugust peaks juhtuma, siis tuleb ta linnast kohe ära. Aga kuidas ta saab, millega? Istun diivanile, kerin jalad enda alla ja vaatan küünlasse. Mul on kohutav hirm.