Читать книгу Tuumahiid - J. J. Metsavana - Страница 17

Kui läheme kaevust vett tooma ja mees end tähtede valgel vee kohale upitab, karjatab ta äkki ja kukub selili, nagu oleks keegi teda hooga kaevust eemale lükanud. Õnneks ei kuku ta kaevu. Kuna taskulampi me enam kasutada ei saa, sest patareisid pole, siis püüan purki pistetud küünlaga kaevu sisemust valgustada. Mees ajab end püsti, kuid lähemale ei astu ja on vait, nagu oleks kõnevõime kaotanud. Mu silmad ei seleta, kuid tasapisi hakkab joonistuma veepeeglist kellegi kaame nägu... Ja see ei ole minu peegelpilt!

Pillan purgi maha, küünal kustub ja me oleme kesk sügavat pimedust.

«Kas sa nägid sama, mis mina?» küsib mees kogeledes.

«Ilmselt küll...» vastan. «Sellepärast siis ongi Robil kõht lahti...»

«Mis me nüüd teeme?» küsib mu kohkunud kaasa.

«Ega meil variante eriti pole. Kätte me teda sealt ei saa, järelikult hakkame vett keetma, ilma keetmata seda enam juua ei tohi. See on halvim, mis veel juhtuda võis...»

«Issand jumal,» pobiseb mees ehmunult. «Kas said aru, kes see on?» küsib siis.

«Ei näinud õnneks. Sel polegi enam tähtsust...»

Me läheme tuppa ega räägi lastele midagi.