Читать книгу Tuumahiid - J. J. Metsavana - Страница 13

Probleemid, millest tulime läbi mõni aeg tagasi, on asendunud uutega. Meie maja ümber käivad inimesed. Nad koputavad ustele ja akendele ja paluvad abi. Ma kardan, et nad lõhuvad aknad ära. Mul jääb süda seisma, kui Martin oma kotist püstoli välja kougib!

Kui ma talle ehmunult otsa vaatan, ütleb ta: «Ema, kui on vaja, siis me kaitseme end. Me oleme suutnud endal kõigele vaatamata elu sees hoida ega lase nüüd kellelgi seda röövida.»

Tunnistan, et tal on õigus. Mu kõht hakkab relva nähes valutama ja ma palun jumalat, et me seda kasutama ei peaks. Ja järjest enam tundub mulle, nagu vaataksin mõnda juba nähtud maailmalõpu filmi...

Mu süda valutab kohutavalt! Tunnen mõne inimese hääle järgi ära. Olen ju üle kolmekümne aasta siin elanud. Kas tõesti pole neile inimestele mingit abi jagamist korraldatud? Ma ei suuda uskuda, et terved linnatäied inimesi on jäetud saatuse hooleks, korteritesse, kus pole kütet ega vett...

Ma ei talu enam nende palveid, olen murdumas... Aga ma annan endale aru, et ei jõua neid aidata. Meil ei jagu toitu võõrastele. Me ei tea, kauaks meil seda endalegi jagub.

Kord, kui kuulen ukse taga oma hea tuttava hädist palumist, torman uksele ja avan selle poikvele. Ma ei tunne teda esimese hooga äragi, nii kõhn ja luine on see inimene! Aga ta palub vaid vett. Jah, muidugi saame vett anda. Seda me ikka saame...

Õues on soojemaks läinud. Külm ei lõika enam ihusse. Näeme, et iga päev toob pisikese muutuse. Aga mille poole ja kas paistab kusagil helge lõpp?