Читать книгу Tuumahiid - J. J. Metsavana - Страница 24
5.
ОглавлениеVäljas oli külm. Lumi krigises taldade all, suust tulvas auru, härmatades salliserval hõbedaseks kaunistuseks. Kuu kallas oma hella valgust üle magava linna. Oli öö teine pool. Inimesed magasid, mööda poolvalgustatud tänavaid sõitsid vaid üksikud taksod ja taarusid kodu poole viimased pidutsejad. Erinevalt hommikustest mornidest inimestest oli neil kõigil naeruvine suul, kuskilt kostis laulu. Käsikäes läksid paksult riietesse mähitud ema ja tütar läbi selle jäise ilu ja rõõmu pimeduseriigi. Ka Kaja tantsis Heli käe otsas ning emalgi läks iga sammuga tuju paremaks. Nemadki laulsid viimaks, naeruvine suul. Siis olid nad kohal. Suur neljakordne maja. Pime ja unehõlmas. Heli juhatas Kajale korteri kätte ning tüdruk vudis ümber maja tagaukse juurde. Seal, ema silme alt eemal, sai ta siseneda lukust hoolimata.
«Ära siis lollusi tee!»
Kaja istus sinnasamasse bussipeatuse pingile, otsis kotist termose, rüüpas sooja teed ja püüdis ette kujutada, mida Kaja näeb ja teeb. Varbad külmetasid veidi, taevasse hakkasid kogunema pilved. Kuu kadus, tõusis tuul ja algas pikkamööda tuisuks muutuv lumesadu. Heli tõstis krae üles ja ootas kannatlikult. Ta hea tuju hääbus pikkamööda, kuigi lumehelbed andsid ümber tänavalaterna tantsides oma parima, et teda lõbustada. Viimaks ilmus hämarusest ja tuisust pisike kogu.
Kaja oli sellises õhinas, millisena ema teda veel näinud ei olnud. Kogu tee tagasi koju ta ainult hüppas ja kilkas ning oh seda juttu ja seletamist. Kuidas ta oli tasahilju isalt teki maha sikutanud, et see ärkaks, ja kuidas ta oli ikka lusika laua pealt maha lükanud, et näha, kas isa pealagi on paljas, ja kuidas ta oli WCs potikaane kogemata kõige ebasobivamal hetkel kinni lükanud, nii et isa ja kogu WC oli märg. Selle eest sai tüdruk pragada, mille järel Kaja alles pärast väikest järelemõtlemist jutustas emale elektrikatkestusest. Nüüd sai Heli päris pahaseks.
«Mis ma sulle ütlesin? Ei puutu midagi, ei tee lollusi!»
Kaja mokk vajus pikaks ja tüdruk seisis keset kõnniteed nagu hunnik õnnetust.
«Kui sa sääraseid trikke teed, siis ma ei julgegi sind vanaema juurde viia!»
«Vanaema?»
«Su isa ema.»
«Aga sinu ema?»
«Ma ei tunne oma ema, kasvasin lastekodus.»
«Nii hea, et minul ema on, ja veel isa ja vanaema! Millal me vanaema juurde läheme?»
«Järgmisel nädalavahetusel, kui sa hea laps oled.»
«Muidugi olen. Kas tahad, ma aitan sul nõusid pesta?»
Heli naeratas väsinult.
«Kas terve nädala?»
«Muidugi!»
