Читать книгу Tuumahiid - J. J. Metsavana - Страница 12

Pean päevade kohta arvestust, aga ei viitsi kalendrist üle vaadata, mitmes päev see täpselt on. Sest tegelikult pole numbritel praegu vähimatki tähtsust. Aeg seisab. Pole päeva ega ööd. On üks ja suur, aina kestev pimedus. Mõnikord näeme taevas sähvatusi. Me ei torma enam õue, et näha, millega tegu. Hoiame end majas varjul, sest nii tundub kindlam. Vaid vee ja puude järel tuleb iga mõne päeva tagant käia.

Mõtlen aina emale. Kui ta vaid üksi ei oleks! Sest üksindus pilkases pimeduses ei jätaks kedagi ellu. Nüüd ma tean seda.

Hirmuga palvetan iga päev, et keegi meist haigeks ei jääks, sest varutud ravimite valik on üsna kesine ja piiratud. Aga õnnetuseks hakkas mu mehel valutama hammas. Jah, ma olin ostnud valuvaigisteid. Ta kallistab mind tänulikult ja ütleb: «Tänu sinule olemegi elus.»

Kapist leian ka kummelit, et hambale kompressi teha. Loodame, et see ei lähe hullemaks...