Читать книгу Tuumahiid - J. J. Metsavana - Страница 11

Oleme viimastest läbielamistest kosumas. Me pole enam nii nõrgad, sest halva enesetunde toonud rohelised sambad on kahanenud madalaiks üksikuteks sähvatusteks ja neis ei ole enam jõudu. Ka kummaline kauge kõmin on vaibunud. Me jaksame jälle süüa teha ja kütta. Vaatasime üle oma varud. Need on tublisti kahanenud ja kindlasti peame oma toiduportsjoneid kokku tõmbama, aga olukord pole sugugi lootusetult hull. Loeme üksteisele jutte ette, et aega täita. Räägime palju neist, keda meie hulgas enam ei ole, ja jutustame vanadest aegadest. Õues valitseb pimedus ja selles osas pole vahepeal midagi muutunud. Tunneme end üsna hästi ja oleme lootusrikkad, sest meile näib, et iga päev (või siis öö) toob mingeid pisikesi muutusi, mis aga võib tähendada seda, et ühel hetkel on valgus tagasi ja me meenutame praegust nagu halba unenägu.

Proovime täna uuesti autot käivitada, aga see on lootusetu üritus. Ega meil tegelikult polegi plaanis kuhugi minna – enam pole niikuinii vahet, mis kusagil toimub. Oluline on vaid see, mis on meie majas. See on praegu kogu maailm.

Täna võtsin sahtlist viimased patareid. Seega taskulambi valgust meil enam kauaks ei jagu. Toome mitu sületäit puid ukse ette valmis. Elame nüüd tänu ülikülmadele ilmadele vaid ühes toas, et toasooja kokku hoida. Kütame vaid pliiti. Aga kõige raskem on pimedus. Meie silmad valutavad ja iga küünlaleegi võbin ärritab. Võbelev leek tekitab seintele värelevaid varje ja mul on endiselt probleeme tasakaaluga. Igatseme valgust! Igatseme nii kohutavalt valgust, et see teeb haiget!

Täna vaatame põhjalikult üle kõik toiduvarud. Oleme õppinud kalkuleerima, kui palju meil päevas toitu läheb, ja vaadates järelejäänut, arvame, et tuleme sellega veel umbes kuu või poolteist toime. Küünlavaru on kõvasti kahanenud ja on oht, et neid ei jagu enam kauaks. Ei osanud ju arvata, kui palju neid võib vaja minna. Mis saab edasi?