Читать книгу Tuumahiid - J. J. Metsavana - Страница 20

Kodus oli vaikne ja rahulik, aega mõelda, tunda, meenutada ja kannatada. Ta ei tahtnudki mäletada, aga on asju, mis meenuvad sellest hoolimata, et neid ei taheta. Pisarad, need voolasid pimedas toas hääletult. Heli poolt ei kostnud ühtki nuukset, kõrvalseisja poleks märganudki, millised tunded tegelikult temas pesitsesid ja välja nõrgusid. See polnud ainult valu kehas. Veelgi enam oli see valu hinges – tühjusest kehas. Naises oli vaid üks asi, millega seda tühjust täita – pisarad.

Kardinad kahisesid tuules. Või ei? Heli peatas kiiktooli ja kuulatas. Taas kostis kahinat. Jah, ta ei eksinud, ta juba tundis seda häält, see oli kordunud igal ööl, kui naine korterisse vaikus sigines. Mõnikord ärkas ta hääle peale isegi unest üles. Mõnikord põgenes kodust. Mõnikord hakkas korterit mööda ringi kolistama. Enam mitte, ta oli alla andnud, häälega leppinud, selle omaks võtnud. Nii oli palju kergem.

«Eeeeemmmm,» sosistas see kahin. «Eeeeee....»

Naine mudis jõuetult meelekohti. See oli õige, et ta enam vastu ei punninud, ei ignoreerinud, nii oli kergem. Süütunne ei olnud enam nii suur. Kuid leppimine ei teinud häält olematuks, sosin isegi tugevnes, kahisedes vastu igast hämarast nurgast. Lootusetu ahastus kõhutühjusest ja külmast.

«Eeeeemmmm....»

See polnud nutt. See oli õnnetu lapse hääl.

«Kaja,» sosistas naine.

«Eeeeee…»

Ema kõrv tabas, et nutt ei olnud enam kaugel. Aga mida ta muuta sai? Tegu oli tehtud ja see siin oli kõigest kaja. «Ma tean, et sul on kõht tühi,» sosistas Heli. «Aga mis ma teha saan...?»

Laps nuttis. Pikalt, haledalt, lootusetult.

«Veidi veel, « sosistas Heli. «Kannata veidi veel.»

Kaja ei kuulanud teda, nutt muutus üha ohjeldamatuks. Üksi, näljane ja külmetav. Heli surus käed kõrvadele, siis kargas ta püsti ja pani muusika mängima, läitis tule, haaras raamatu, et lugeda, püüdis keskenduda. See aitas, kehatu lapse hääl ta kõrvust taandus.

Peagi aga langes raamat sülle ning naine kiikus tuimalt niisama, vaadates jäälilledega ääristatud aknast välja. Sadas lund. Talve hämar päev oli alles algamas. Aega läheb veel liigagi palju. Toa õhk tundus sumbunud ja raske. Põrandalambi valgus joonistas ümber kiiktooli kollaka sõõri. Ta pani raamatu tooli kõrvale maha, kus ootas juba ees pudel punast veini. Alkohol, see ei lahenda probleeme, ent see-eest pidavat kiirendama vere taastootmist. Ta võttis ühe punnsuutäie.