Читать книгу Tuumahiid - J. J. Metsavana - Страница 21

Ta ärkas selle peale, et pea oli kuklasse vajunud ja terav lambivalgus paistis otse näkku. Muusika oli vaikinud. Heli sirutas käe, kustutas lambi ja tuba mattus pimedusse. Pimedus? Õhtu? Alles oli olnud hommik... naine liigutas ettevaatlikult uimast pead, pilgutas ähmaseid silmi, vaatas akna poole. Jäälillede taga triivisid mustavas taevas kõrgel linna kohal tumedad lumepilved. Ta oli päeva maha maganud. Vein, see unerohi, siiski aitas lõpuks. Kitsas punane triip pimeduse ja heleduse vahel linnatagusel jäätmaal oli kohe-kohe hääbumas. Loojang, see oli talle alati meeldinud, aga... täna tundus ehavalgus tuimana, nagu päikese surm. Heli surus huuled kokku ning ajas end üles. Keha oli kiiktoolis kägaras magamisest kange, kõhus valutas, ta oigas ja suundus käsikaudu kobades läbi pimeda toa tualeti poole. Lävel pani naine pea vastu uksepiita ja hakkas nutma. Veidi veel, mõtles ta, veidi veel.

Kaja tuli niipea, kui naine taas kiiktooli istus, veini maitses ja end külmakartlikult villasesse rätikusse mähkis. Kassipojana oli pisike ema süles keras ning seekord tundis naine tõepoolest tema sulgjat raskust. Vähe sellest, ta peaaegu nägi tüdrukut, häguselt küll, kuid nägi: väike ja roosa, kergelt ülespoole kaarduva iseteadva nöpsninaga, meenutades veidike pisikest põrsast. Väike pamp pigises hädiselt, Heli sättis teda paremasse asendisse, avas rinnaesise ning juba klammerdus imik ennastunustavalt ema tissi külge.

«Head isu, väikseke.»

Heldinult imetles naine tütretirtsu õrnnähtavat kuju. Mõelda vaid, paari kuu eest polnud teda veel olemaski, nüüd aga… Kaja röhatas ja verepiisad pritsisid täis naise palja rinna ja riided.

«Oh sind, plödimokka,» pahandas Heli hellalt ja pühkis paberiga suure läga ära. Riietest polnud hullu, need olid niikuinii ammu plekilised. Kaja naeratas õnnelikult ja klammerdus oma pisikeste hammastega uuesti nibu külge.

«Tasa-tasa, emmel on valus, kui sa niimoodi närima hakkad. Söö rahulikult, meil on terve öö aega.»

Kaja taltus ja imes vaiksel nohinal punast emapiima edasi.