Читать книгу Tuumahiid - J. J. Metsavana - Страница 18

On tekkinud imeväike lootusekübeke, pisem kui kõige pisem tolmuosake, et asjad muutuvad paremuse suunas. Täna ei tundu taevas enam nii sünkmust kui seni! Kuidagi heledam nagu oleks, ja tähed tuhmimad. Lisaks sellele on tekkinud väike tuul. Õhk ei seisa enam paigal ja puukuurile ukse ette tõmmatud kile kahiseb tasases tuules. Lõpuks ometi üks hääl elust enesest! Pärast nii pikka vaikust, hääletust ja kummalisi ebamaiseid kõminaid! Tundub uskumatu, kui õnnelikuks võib meid teha selline tavaline heli nagu kile krõbin vaikses tuules! Kutsun lapsed välja seda imet vaatama-kuulama ja me rõõmustame kõik südamest! Tunneme, kuidas õues on kergem hingata. Oleme täna taas lootusrikkad. Lootus hakkaski päris ära kaduma...

Nägin täna öösel (või oli see päeval? Magame ju palju, enam ei tee vahet ööl ega päeval ja kõik kellad on seisma jäänud) unes oma kadunud isa. Ma pole teda üle kümne aasta unes näinud. Aga seekord ta tuli. Me kallistasime ja ma haarasin ta sülle, imestades, kui kerge ta on. Ja isa ütles mulle: «Ma tulin ainult korraks, pean kohe tagasi minema. Nii tore sind näha. Aga tulin ütlema, et te ei tule veel niipea minu juurde...» Ja oligi läinud.

Kui ärkasin, tundsin lausa füüsiliselt, et olin temast just äsja lahti lasknud...