Читать книгу Tuumahiid - J. J. Metsavana - Страница 22
3.
ОглавлениеTüdruk kasvas iga päevaga. Peagi hakkas väikseke ennast küljele ja kõhuli keerama, siis istuma, roomama, kõndima, rääkima, muutudes sealjuures iga päevaga üha käegakatsutavamaks. Ja need lõputud vastused sadadele küsimustele, mis lapsel igal sammul tekkisid.
«Emme, mis sa siis teed, kui kodust ära käid?»
«Tööl käin, olen poes müüja.»
«Kas see on vahva?»
«Noh… jah… kui ma nii väsinud ei oleks, siis küll.»
«Miks sa väsinud oled?»
«Sest ma näen sind ainult öösel ja kahju on seda aega maha magada. Hea, et on talv ja läheb ruttu pimedaks, muidu me ei saaks üldse midagi koos teha.»
«Aga emme, kui sind ei ole, siis on ka lõbus. Siis ma ei pea uksi lahti tegema.»
«Milliseid uksi?»
«Ükskõik milliseid, ma saan siis läbi seinte käia ja kui kukun, siis haiget ka ei saa.»
«Ei saa haiget?»
«Ei saa.»
«Või nii… no see on ju hea, siis ma ei pea kartma, et sinuga midagi halba juhtub, sellal kui ma magan.»
«Jaa, minuga ei juhtu midagi. Keegi teine isegi ei näe mind. Ma käisin naabritädi juures, rääkisin temaga, aga tema ei näe ega kuule mind.»
«Kus sa käisid?»
Heli pani triikraua järsu kolksuga lauale. Ta on nii väsinud. Öö läbi tegele ja passi, päeval tööl ja… ikka saab plika mingi tembuga hakkama. Tüdruk vakatas ehmunult. Ema vaatas aknapeegelduselt oma sorakil juukseid, sisselangenud nägu ja luidrat keha. Ma olen väsinud, roppväsinud, aga laps ei ole selles süüdi. Ise valisin selle olukorra. Mina ise ja… Kalju. Naine tõrjus esile kerkivad mälestused, hingas sügavalt sisse ja sundis end Kajale naeratama. Ta hakkas uuesti triikima.
«Nii ei ole ilus teha.»
«Ma enam ei tee.»
«Väga hea. Luba küsimata ei tohi võõrastes kodudes käia.»
«Aga ma ei saagi ju neilt küsida, nad ei kuule mind.»
«Kui ei saa küsida, vat siis ei lähegi.»
«Mis siis juhtub, kui ma ikka lähen?»
Heli käsi peatus jälle.
«Siis tuleb must mees ja viib su ära.»
«Ma ei taha!»
«Vat siis ära mine.»
