Читать книгу Tuumahiid - J. J. Metsavana - Страница 6

Ärkan mingi mütsatuse peale. Mõne hetke ei saa ma midagi aru, arvan, et on öö, ja kuulatan, mis hääl see oli. Tasapisi hakkab meenuma pimedus ja kõik muu. Hirm pitsitab jätkuvalt mu sisemust. Mul pole aimugi, mis kell olla võiks. Teised vist magavad veel. Hea meelega magaks edasi, et reaalsusest pääseda. Kuulatan, aga kuulen ainult vaikust. Otsin pimedas telefoni ja tahan kella vaadata. Aga ekraan on must ja pilti ei tule ette ka siis, kui nuppe klõpsin. Ei tööta.

Tõusen ja lähen kobamisi elutuppa, süütan küünla. Kell seinal näitab viit. Ma ei lähe magama tagasi. Piilun aknast välja, aga ei näe midagi. Taban end kummaliselt mõttelt, et sellisel kellaajal oli ka siis õues pime, kui päike veel olemas oli. Nagu päikest enam polekski. Kusagil ju ikka on? Või ei olegi? Teen tule pliidi alla ja panen poti veega keema. Kohvivarusid ei ole ja olemasolevgi lõpeb varsti otsa. Lihtsalt ei jätkunud raha, et osta. Aga äkki polegi vaja muretseda? Äkki täna tõuseb päike ja kõik on nii nagu varem? Vool vooluks, selleta saab kuidagi hakkama. Meil on ennegi vool nädalapäevad ära olnud, ükskord tormiga, ja ei juhtunud midagi hullu. Ainult tööle ei saa minna, sest seal pole midagi teha. Äkki on täna linnas juba vool olemas. Kindlasti peab vaatamas käima... Muidu teen luusi ja mind lastakse lahti.

Aga kui ka täna päikest ei tõuse? Ja homme ja ülehomme?

Äkki kolistab keegi ukselingiga. Ehmun nii, et süda jätab mõned löögid vahele. «Kes on?» küsin. Martin! Martin koos oma elukaaslase Siretiga! Jõudsidki koju! Mu süda hüppab rõõmust, kui ukse lukust lahti keeran. Kraban nad kaissu, laskmata neil hingata.

«Täitsa perses,» on Martini esimesed sõnad, kui ma ta lahti lasen. «Ema, sa ei kujuta ette, mis toimub! Kogu tee on autosid täis, inimesed sõidavad linnast ära. Pooled autodest seisavad lihtsalt maanteel, sest nende elektroonika on ilmselt üles öelnud. Inimesed hääletavad pimedas. Nad saavad surma, kui nad sinna jäävad...

Jumal tänatud, et Margusel isa Žiguli alles oli, leppisime juba varem kokku, et sellega saame linnast minema, kui asi jamaks läheb. Ta vaeseke peab veel Võrru jõudma...» Siret seisab vaikides ja hakkab siis nutma.

«Terve Tallinn-Tartu maantee on rahvast täis. Keegi ei võta neid peale, sest kõik päästavad iseennast, jumal, kui õudne!» nutab ta. «Ja ma ei tea, mis mu emast saab, kas tal on, kuhu korterist minna...»

Püüan teda kallistusega lohutada. Sõnu mul kahjuks ei ole.

«Me oleks pidanud ikka vanaema juurde minema, kõik koos. Siin oleme külale ja linnale liiga lähedal. Me ei tea, mis meid ees ootab, ühel hetkel on võib-olla kogu see rahvas meie ukse taga,» ütleb Martin ja tal võib õigus olla. Aga nüüd on hilja ära minna. Panen ukse uuesti lukku.

Martin toksab jalaga oma suurt musta kotti, mille ta on esikusse tirinud. «See on söögikraami täis, krabasime kaasa kõik, mis kappidest võtta oli, küünlaid on ka mõni pakk.»

Mul pole aimugi, kui palju meil võiks viie peale toitu kuluda, aga usun, et nälga me ei jää. Muidugi ei tea me, kaua see olukord kestab, kuid paar kuud peaksime ehk oma varudega toime tulema. Nii ma vähemalt loodan. Kui see kestab kauem, siis ma ei tea... Ma ei suuda siit edasi mõelda.

«Kas Tallinnas hoiatati inimesi voolukatkestuse eest? Öeldi kusagil uudistes, mis toimuma hakkab?» küsin närviliselt.

Martin raputab pead. «Ei, mitte midagi.» Uskumatu!

Vesi hakkab pliidil kahisema. Ka mees ärkab ja taarub unisena kööki. Rõõmustab lapsi nähes. «Voolu ei ole ikka, jah?» küsib. Raputan pead. Ka tema kõnnib akna juurde, kergitab teki serva ja vaatab pimedusse. Aga akna taga ei ole üllatust. On vaid seesama tihe pimedus...

Ka tänane päev ei too valgust. Õnneks läheb meie vana auto käima, me riskime ja käime veel kord linnas. Minu töökoha uksel ripub eilne silt. Sõidame kesklinna. Autosid on hõredamalt. Märkame kaubahalli ees kuma ja askeldamist. Jätame auto poe ette parklasse ja läheme vaatama. Müüakse patareisid, kuivaineid, küünlaid ja tikke. On pikk-pikk järjekord. Võtan sappa. Igaks juhuks ostan veel kaerahelbeid, tikke, küünlaid...

Näen paari tuttavat ja uurin, kas nemad on ehk kuulnud, mis toimub. Aga ei, ka nemad pole targemad. Inimesed on väga murelikud ja paljud ka vihased. Ja õigustatult.

Me läheme koju tagasi. Ka koduteel näeme seisvaid autosid, inimesed hääletavad. On külm. Mul on raske neid mitte aidata, peale võtta, kuhugi viia. See pole mulle omane. Alateadlikult tunnen, et ma ei saa nende heaks midagi teha. Ja ma palun mõttes nende ees andeks...

Meie kodu on uppunud paksu pimedusse nagu kogu maailm meie ümber. Suudame taskulambi valgel ukseni taaruda. On veidralt tuulevaikne. Vaatan taevasse. Nii selget ja kirgast tähistaevast pole tükk aega näinud. Tasakaal lööb pilkases pimeduses kõikuma ja ma peaaegu kukun. Taskulamp on praegu kõige olulisem asi. Vinname kaevust selle valguses veel paar pangetäit vett. Jumal tänatud, et meil see võimalus on, mõtlen. Naabritel võsa taga on puurkaev, mis töötab vaid elektriga. Ja neil on paarikuune beebi. Ma ei julge edasi mõelda.

Lapsed istuvad soojas toas ja mängivad kaarte. Ma ei taju nende juures õnneks suurt hirmu ega muret. Ja äkki tunnen, et me saame hakkama! Meil on toitu, meil on vett ja meil on kütet. Kui see kõik kestaks vaid paar päeva!

Kui me õhtul magama heidame, soovime, et homme oleks kõik vanaviisi. Mu süda on rahulikum, sest oleme lastega koos. Vaid ema pärast olen endiselt mures, aga annan endale aru, et ma ei saa midagi muuta.