Читать книгу Tuumahiid - J. J. Metsavana - Страница 14

Kõik toalilled on surnud. Meie koer ei ole tagasi tulnud. Ulguvad naabrikoerad on jäänud vait. Inimesi käib ikka maja juures. Oleme vagusi ega reageeri nende koputustele ning nad kaovad pimedusse. Jõuavad nad veel kusagile, kust abi saab? Või kust saab üldse abi? Kardan, et kui see õudus lõpeb, on meie õu surnuid täis. Ma ei näe, mis väljas pimeduses toimub, ja see teeb mind aina ärevamaks. Taskulambis on viimased patareid, mis kohe tühjaks saavad. Viimase vee ja puud tõime küünlavalgel. Oleme kõik kohutavalt väsinud. Kogu aeg tahaks magada. Pikalt kestnud pimedus teeb meid aina unisemaks. Nii magamegi iga paari tunni tagant.

Õnneks olin varuks ostnud teed, suhkrut ja mett. Oli ka kast õunu ja hulk hoidiseid, mis nüüd on peaaegu otsas. Neist oleme saanud lisa muidu üsna kesisele toidule, et natukenegi vitamiine ja energiat ammutada. Kuid kõik varud hakkavad lõppema. Oleme oma toidu päris koomale tõmmanud, alles on vaid kuivaineid, millest veega putrusid keedame. Liha on juba tükk aega otsas, munad ja piim on veel ainult ähmane mälestus...

Me räägime vähe ja oleme väga vaiksed. Oleme tublisti kaalu kaotanud, aga Robi on eriti kahvatu ja kõhn. Mina olen teistest tsipa paremas seisus, sest minul oli rasva rohkem. Alles tagantjärele olen mõistnud seda müsteeriumi, millega võtsin viimasel aastal täiesti lambist ligi kümme kilo juurde. Minu keha teadis järelikult, mis ees ootab, ja kogus varusid. Ma olen ise vast kõige vähem söönud, sest muretsen teiste pärast. Kardan, et toitu ei jagu, ja nii hoiangi enda pealt kokku. Mujalt pole enam kokku hoida...

Toon esikust viimase õunakribala ja annan Robile. Ta hammustab ühe ampsu ja annab selle vennale edasi. Mina jätan enda ampsu vahele.