Читать книгу Tuumahiid - J. J. Metsavana - Страница 9

Kõmin aina kestab ja kestab. Õues on kohutavalt külm! Meie kraadiklaas näitab miinus nelikümmend kolm. Jõgeva püstitab ilmselt uue külmarekordi. Kui me mehega kaevu juurde läheme, näeme äkki põhja pool taevasse kerkimas tohutuid rohelisi sambaid, nagu oleks keegi võimsad prožektorid ülespoole suunanud. Tahan esimese hooga tuppa tagasi minna ja lapsi vaatama kutsuda. Aga järgmisel hetkel, kui need laiad sambad taas hooga üles paiskuvad, kukun ma põlvili. Mu peas tekib imelik tunne, nagu valitseks seal mõõtmatu tühjus, nagu oleks sealt võetud kõik, mis võtta oli, kogu mälu, kõik mõtted... Ma tunnen, nagu läbiks mind tohutu elektrilaeng. Haaran kätega peast, sest see ähvardab lõhkeda. See on talumatu. Jõuan märgata, et ka mees on maha kukkunud ja hoiab oiates peast kinni...

«Nüüd on kõik,» mõtlen. «Nüüd me sureme.»

Püüan end püsti ajada ja toa poole joosta, aga jalad ei allu, ma kukun uuesti maha ja hoian peast, et see ei plahvataks. «Kui nii, siis nii. Millegi nii võimsa vastu me ei saa,» alistun mõttes ja jätan lastega hüvasti...

Kui ma silmad lahti teen, olen toas, voodis. Kas uni? Aga ei. Martin vaatab mind murelikult ja ütleb siis vaikselt: «See läks mööda.»

Mis see oli? Mu pea kumiseb. Olen nõrk ja märkan äkki, kui kahvatud on kõik, kes mulle kallid...