Читать книгу Tuumahiid - J. J. Metsavana - Страница 16

Enam ei jõua. Kardan, et jääme pimedaks. Silmad on rasked ja neis on vastik tunne! Meie reovee kogumispaak on täis saanud ja me ei saa enam toas vetsus käia. Õueminek aga pole turvaline, sest sealt kostab veidraid hääli, millele me enam seletusi otsida ei jaksa. Toon esikusse pange, kus asjal käia, teist võimalust pole. Oleme nii tüdinenud! Oletan, et me nutame aeg-ajalt, aga ei näita seda teistele välja. Silmad punetavad kõigil. Vaatamata kidurale küünlaleegile, mis meie olemist valgustab, ei jää see mulle siiski märkamata. Muretsen kõige rohkem Robi pärast, sest ta on väga kõhnaks jäänud ja viimastel päevadel on tal kõht lahti. Annan talle rohtu, aga ei näe, et see mõjuks. Tahaks karjuda, muud ma ju teha ei saa. Oh, kui see vaid aitaks! Lähen õue, et sületäis puid tuua, ja karjun seal riida ääres, nagu kõri võtab. Ehmun, kui keegi äkki vastu karjub. Lähen kiiresti tuppa tagasi.