Читать книгу Impeerium peab surema - Mihhail Zõgar - Страница 10

1. märtsil 1881. aastal tapavad organisatsiooni Narodnaja Volja liikmed Peterburis imperaator Aleksander II. Pommi viskab tsaari pihta 25-aastane poolakas Ignacy Hryniewiecki. Kuid terroriakti juht on Peterburi kuberneri 27-aastane tütar Sofja Perovskaja – just tema lehvitab valge rätikuga, andes tapjale märku.

Imperaatori surm šokeerib Peterburi eliiti. Peaaegu kõik teavad, et Venemaa on sammukese kaugusel konstitutsiooni vastuvõtmisest. Juba kaks kuud varem, 1881. aasta jaanuaris koostab siseminister Mihhail Loris-Melikov ettekande koos poliitiliste reformide kavaga ja toob selle imperaatorile näha. See on sisuliselt põhiseaduse projekt, paari aastakümne pärast nimetavad ajaloolased selle Loris-Melikovi konstitutsiooniks. Projekt näeb ette parlamendi etapiviisilise juurutamise, Aleksander II kiidab selle heaks, aga tund enne surma 1. märtsi hommikul teatab Loris-Melikovile, et Ministrite Komitee kinnitab dokumendi nelja päeva pärast. Imperaatori poeg, tulevane Aleksander III muidugi teab nendest plaanidest, sest osaleb kõikides aruteludes ja kiidab „konstitutsiooni” samuti heaks.

Tsaari ootamatu surm muudab kõike. Kõik on segaduses ja tundub, et ainult Pobedonostsev teab, mida teha. Ta klammerdub oma endise õpilase, uue imperaatori Aleksander III külge ja hakkab talle häirimatult ettekirjutusi tegema. Pobedonostsevi kirjad Aleksandrile näevad välja nagu poliitiline hüpnoos. „Aeg on hirmus ega kannata ootamist,” kirjutab ta oma endisele õpilasele. „Venemaad ja iseennast saab päästa kas nüüd või mitte kunagi. Kui sireenid hakkavad teile laulma endisi laule, et tuleb rahuneda, jätkata liberaalset suunda, anda järele nn avalikule arvamusele, siis jumala pärast, Teie Kõrgus, ärge kuulake.”

8. märtsi nõupidamisel ründab Pobedonostsev liberaalseid reforme veel kirglikumalt – vastased eesotsas Loris-Melikoviga on tema visadusest jahmunud. Kõik nende ideed lükatakse tagasi. „Jumal tänatud, kuritegelik samm konstitutsiooni suunas jäi tegemata ja kogu see ulmeline projekt lükati Ministrite Komitees tagasi üpris väikese häälteenamusega,” kirjutab Aleksander III rahulolevalt.

Pobedonostsev teeb uuele imperaatorile ettepaneku kehtestada Peterburis sõjaseisukord ja otsida varjupaika Moskvas, lahkudes sellest „äraneetud paigast”. Kirikuminister vihkab pealinna, pidades seda liiga kosmopoliitseks ilmalikuks linnaks, ta näeb Venemaa tõelist keskust patriarhaalses Moskvas.

Lev Tolstoi on imperaatori mõrvast jahmunud. Ta viibib Jasnaja Poljanas, peaaegu tuhande kilomeetri kaugusel Peterburist. Uudis terroriaktist jõuab sinna alles 3. märtsil. Tolstoi ei tea midagi õukonnaintriigidest, kuid piinleb, nähes ette tsaaritapjate hukkamist. See näib talle koletisliku kuritööna kristluse olemuse vastu, siin rikutakse põhimõtet „keera ette vasak põsk, kui sind löödi parema pihta”. Ta kirjutab kaks kirja: ühe Aleksander III-le, teise Pobedonostsevile palvega anda esimene kiri tsaarile üle. Ta kirjutab neid piineldes peaaegu terve nädala ja saadab teele alles 15. märtsil. Tollal piinavad teda öised košmaarid: ta näeb unes, et mitte Aleksander III ei hukka terroriste, vaid tema.

„Ma ei kirjuta sellises toonis, millega tavaliselt kirjutatakse valitsejatele – lipitsevas ja võltsis ilukõnelisuses, mis ainult tumestab nii tundeid kui ka mõtteid. Ma kirjutan lihtsalt, nagu inimene inimesele,” alustab Tolstoi oma kirja. Ta kavaldab, tema kiri on tõeline jutlus, katse näidata imperaatorile riigi poliitilise ja ideoloogilise arengu uut rada: kolmandat teed, mis pole ei liberaalne ega ka konservatiivne.

Algul on kõik üpris lihtne: ta tunneb kaasa imperaatorile, sest „kohutavamat olukorda ei saa endale ette kujutadagi”, pole „tugevamat kurjuse ahvatlust”: „Isamaa ja rahva vaenlased, põlatud poisikesed, jumalata elajad, kes rikuvad miljonite alamate rahu ja elu, isatapjad”, tundub, et nende suhtes ei saa tunda vähimatki kaastunnet. Kuid – nendib Tolstoi – Kristus ütleb otsesõnu, et neile tuleb andeks anda: „Ära vihka oma vaenlast, vaid tee temale head, ära pane vastu kurjale, ära väsi andestamast.” Kuid edasi asendub lihtne moraliseerimine politoloogiaga. Tolstoi meenutab, et radikaalsed opositsionäärid-terroristid tegutsevad Venemaal juba 20 aastat ja seni on olnud ainult kaks viisi, kuidas nendega võidelda: konservatiivne („karmus, hukkamised, asumisele saatmine, politsei, tsensuur) ja liberaalne („vabadus, mõõdukalt pehme karistus, isegi esindusõigus, põhiseadus”). Mõlemad meetodid on näidanud oma ebaefektiivsust, märgib Tolstoi, sest nende pooldajad muretsevad kas riigi huvide või masside heaolu pärast: „Miks mitte püüda issanda nimel täita ainult Tema seadust, mõtlemata riigile ja masside heaolule?”

„Kui te ei andesta ja hukkate kurjategijad, siis rebite sadade seast välja kolm-neli ja kurjus sünnitab kurjust, 3‒4 asemele kasvab 30‒40 …” Tolstoi teeb tsaarile ettepaneku anda tsaaritapjatele raha ja saata nad Ameerikasse. Ta lõpetab kirja sõnadega: „Nagu vaha tule paistel, nii kuhtub igasugune revolutsiooniline võitlus tsaar-inimese ees, kes täidab Kristuse seadust.”

Pobedonostsev muidugi ei näita tsaarile seda kirja. See on ju kirjutatud justkui tema, Pobedonostsevi seisukohalt, see tähendab kasutab religioosset argumentatsiooni, aga viib kõige liberaalsematele järeldustele. Säärane konkurent on Pobedonostsevile väga ohtlik. Seda enam, et Aleksander III õpetaja teab seda, mida ei tea Tolstoi: uus imperaator armastab kirjanikku väga, on kasvanud üles tema teoste najal, lugenud lapsepõlves innukalt „Sevastopoli jutustusi”, jumaldab „Sõda ja rahu”. Tolstoi on imperaatorile vaieldamatu autoriteet.

Selle asemel kirjutab Pobedonostsev hoopis ise: „Täna on käiku lastud mõte, mis tekitab minus õudust. Inimesed on oma mõtetes nii rikutud, et mõned peavad võimalikuks süüdimõistetud kurjategijate pääsemist surmanuhtlusest. Vene inimeste seas levib juba hirm, et Teie Kõrgusele võidakse esitada väärastunud mõtteid ja veenda Teid kurjategijatele armu andma. Kas see võib juhtuda? Ei, ei ja tuhat korda ei – pole võimalik, et andestaksite vene rahva palge ees sellisel hetkel Teie isa, Vene tsaari mõrtsukatele, tema vere eest nõuab kättemaksu kogu maa (välja arvatud üksikud vaimult ja südamelt nõrgestatud) ja nuriseb valjuhäälselt, et see on viibinud. Kui see võiks juhtuda, siis uskuge mind, valitseja, seda peetaks suureks patuks ja see tooks kahtluse kõigi Teie alamate südameisse. Mina olen venelane, elan venelaste keskel ja tean, mida tunneb ja nõuab rahvas. Sellel hetkel ihkavad kõik kättemaksu.”

Aleksander III rahustab Pobedonostsevit: „Olge mureta, selliste ettepanekutega ei söanda keegi minu juurde tulla ja ma garanteerin, et kõik kuus puuakse üles.”

Kuid imperaator eksib. Tolstoi sõber Fjodor Strahhov, kes kirjaniku kirja Pobedonostsevile tõi, teeb veel ühe katse täita Tolstoi palve – ta edastab läkituse, minnes Pobedonostsevist mööda. Ta annab kirja tsaari nooremale vennale, 23-aastasele suurvürst Sergeile. Too viib kirja imperaatorile. On hämmastav, et 24 aasta pärast ajalugu kordub, aga lõpp on teine. Terroristid tapavad suurvürst Sergei täpselt samuti, nagu tapeti tema isa Aleksander II. Sergei abikaasa Ella järgib Tolstoi nõuannet: ta läheb mõrvari kongi ja palub talle armu anda.

Kuid 1881. aastal on Tolstoi ja imperaatori noorema venna palve kasutu. Aleksander III vastab, et kui tappa oleks tahetud teda, võiks ta armu anda, kuid isa mõrtsukatele pole tal õigust andestada. 3. aprillil puuakse Aleksander II viis tapjat üles. Järgmisel päeval pärast hukkamist vallandatakse minister-reformaator Loris-Melikov.

Kuuendale süüdimõistetule, Gesja Gelfmanile, antakse ajapikendust, sest ta on lapseootel. Temast saab maailmakuulsus – Aleksander III-le kirjutatakse kogu maailmast palvega anda Gesjale armu, teda toetab näiteks Victor Hugo. Kuid varsti pärast sünnitust naine sureb, saamata piisavat arstiabi.

„Pobedonostsev on kohutav. Hoidku jumal, et ta ei vastaks mulle ning et mul ei tekiks kiusatust väljendada oma õudust ja vastumeelsust tema suhtes,” kirjutab Tolstoi 3. aprillil 1881. aastal, teadmata, et tsaaritapjad on juba hukatud. Aga Pobedonostsev venitab tõesti ja viivitab kolm kuud vastusega Tolstoile. Tal pole kirjadeks aega, ta kirjutab oma „antikonstitutsiooni”, nn manifesti isevalitsuse vankumatusest, mis avaldatakse 30. aprillil.

Dokumendi sisu on lihtne: ei mingeid liberaalseid reforme, ei mingit konstitutsiooni, parlamenti, ei mingit esindusvõimu.