Читать книгу Impeerium peab surema - Mihhail Zõgar - Страница 13

8. märtsil 1901. aastal, kõigest kaks nädalat pärast Tolstoi kirikuvande alla panekut, istub sinodi ülemprokurör Pobedonostsev oma ametiresidentsi kabinetis akna all. Aknad avanevad Liteinõile. Pobedonostsev töötab nagu tavaliselt hiliste tundideni ja tema kuju pole tänavalt raske märgata. Hilisõhtul astub akna juurde 25-aastane tühine provintsiametnik Nikolai Lagovskoi, Samara semstvo statistik. Ta võtab välja püstoli ja tulistab Pobedonostsevit kuus korda.

Esimesed viis kuuli tabavad lage, kuues kiilub kinni – Lagovskoi laseb mööda. Tõuseb kära, kojamehed jooksevad välja, terrorist püüab põgeneda, kuid ta tabatakse.

Kogu pealinna politsei on jalul, see pole ju esimene taoline juhtum: nädal enne seda oli külastaja tulistanud rahvahariduse ministrit Nikolai Bogolepovit. Rahvahariduse minister sureb haiglas. Aga kirikuminister ei saa isegi haavata.

Pärast ebaõnnestunud atentaati peetakse kogu maal palvusi Pobedonostsevi tervise eest. Ent need ei lähe kõikjal viperusteta: näiteks Rjazanis korraldavad kohalikud üliõpilased jumalateenistuse ajal „inkvisiitori tervise eest” skandaali. 74-aastane Pobedonostsev oli vist küll kõige vihatum ametnik riigis ja kõikide opositsionääride – nii tudengite-revolutsionääride kui ka Peterburi intelligentsi – peamine vaenlane. Lagovskoi räägib ülekuulamisel, et tahtis hävitada Pobedonostsevi „kui kõikide progressi ja vabadust takistavate piirangute põhisüüdlase”, aga Pobedonostsevi peamiseks süüks peab ta „ebausu ja harimatuse levitamist rahva seas kirikukoolide abil”.

Lagovskoi mõistetakse kuueks aastaks sunnitööle, ta ei ela vabastamiseni ning sureb Siberis. Pobedonostsev elab temast kauem, teda rünnatakse veel mitu korda, aga ta jääb ellu. Pärast Pobedonostsevi esimest ebaõnnestunud tapmiskatset puhkeb Peterburis tõeline poliitiliste mõrvade epideemia.