Читать книгу Impeerium peab surema - Mihhail Zõgar - Страница 12

Aleksander II eluajal pole peaaegu kellelgi Peterburis vähimatki kahtlust, et liikumine konstitutsioonilise monarhia poole on pidurdamatu, et muutused on juba pöördumatud. Kuid Pobedonostsevi isiklik pingutus suutis kõik väärata. Kõige terviklikumalt väljendub Pobedonostsevi ideoloogia tema artiklis „Meie aja suur vale”, mis on kirjutatud 1884. aastal. Ta peab silmas demokraatiat.

„Üks kõige valelikumaid poliitilisi algallikaid on rahva võimu alge, see Prantsuse revolutsiooni aegadest õnnetuseks kanda kinnitanud idee, et igasugune võim lähtub rahvast ja põhineb rahva tahtel. Siit saab alguse parlamentarismi teooria, mis eksitab senini nn intelligentsi massi ja on tunginud kahjuks ka vene arututesse peadesse.”

Pobedonostsev ei arva hoopiski, et Venemaal on eriline tee ja demokraatlik areng siia ei sobi. Vastupidi, ta peab hullumeelseks ideed ennast ja on veendunud, et demokraatia on näidanud oma jõuetust juba kogu maailmas: „Parlamentarismi teooria kohaselt peab valitsema arukas enamus; praktikas valitsevad viis-kuus parteijuhti … Teoreetiliselt kinnitavad tõekspidamist selged argumendid parlamentaarses debatis; praktikas ei sõltu see vähimalgi määral debatist, vaid seda suunavad eestvedajate tahe ja isiklikud huvid. Teoreetiliselt peavad rahva esindajad silmas ainult rahva heaolu; praktikas peavad nad rahva hüvangu ettekäändel silmas peamiselt enda ja oma sõprade heaolu. Teoreetiliselt peavad nad olema parimad, kõige armastatumad kodanikud, praktikas on need kõige auahnemad ja nahaalsemad kodanikud …

Valus ja kibe on mõelda, et Venemaa pinnal oli ja on inimesi, kes unistavad selle vale juurutamisest meil; et meie professorid jutlustavad veel oma noortele kuulajatele esindusdemokraatiast kui riigivalitsemise ideaalist; et meie ajalehed ja ajakirjad korrutavad sellest juhtkirjades ja följetonides õiguskorra lipu all; korrutavad, vaevumata uurima parlamendimasina tegevust lähemalt, eelarvamusteta. Kuid sealgi, kus parlament toimib juba ammu, kahaneb usk sellesse; seda ülistab veel liberaalne intelligents, aga rahvas ägab selle masina rõhumise all ja tajub sellesse kätketud valet. Meie vast vaevalt, küll aga jõuavad meie lapsed ja lapselapsed kindlasti ära oodata selle iidoli kukutamise, mida tänapäeva mõistus kummardab veel enesepettuses …”

Artikkel ilmus ajakirjas Graždanin, mida andis riigi toetusel välja Aleksander III sõber, tuntud vürst Meštšerski ja mille peatoimetaja oli lühikest aega Pobedonostsevi sõber Fjodor Dostojevski.

Muide, imperaator Aleksander III on õpetajaga täiesti nõus: „Imelik on kuulata tarku inimesi, kes võivad tõsimeeli rääkida esindusdemokraatiast Venemaal,” kirjutab ta.

Peterburi aadlikud naeravad Pobedonostsevi üle, teda hüütakse põlglikult Popovitšiks. Vaenulikkus on vastastikune: Pobedonostsevi arvates on riigi põhiprobleem hariduses. Just hariduses, mitte selle vähesuses: elanikkonna kõige ebausaldusväärsem ja mittelojaalsem osa on intelligents: üliõpilased, professorid ja isegi ametnikud. Nende omandatud teadmiste süsteem ei aita kaasa tsaaritruuduse tekkele. Teine asi on kirikukoolid, õppeasutused, kus ei õpetata ajalugu, matemaatikat, geograafiat ja kirjandust. Haridus peab piirduma kirjaoskuse ja jumalasõnaga, leiab Pobedonostsev. Taoliste kirikukoolide võrgustiku loomisest saab tema elutöö. Nende arv kasvab kümme korda, 4404-lt 42 884-ni, õppurite arv tõuseb 20 korda: 104 781-lt 2 006 847 inimeseni. Kiriklike ajalehtede ja ajakirjade arv kahekordistub tänu Pobedonostsevile.