Читать книгу Impeerium peab surema - Mihhail Zõgar - Страница 27

Ühiskondlik tegevus ja heategevus toovad Morozovile ja Mamontovile kuulsust mitte ainult Moskvas, vaid ka Peterburis. Nad lähenevad Wittele ja kumbki püüab tutvust ministriga oma huvides ära kasutada: Morozov saab tsensuurikomiteelt loa lavastada keelatud näidendeid, aga Mamontov pressib oma ettevõttele välja uued riigi tellimused raudteede ehitamiseks. Kõigepealt võidab ta hanke, et ehitada Donetski kivisöeraudtee (ja rajab Donbassi-Mariupoli haru), seejärel aga hanke, et pikendada isa ehitatud Jaroslavli raudteed Arhangelskini. Witte on selle projekti eest Mamontovile väga tänulik ja aitab kaasa, et too saaks Püha Vladimiri teise järgu ordeni.

1899. aastal otsustavad Mamontov ja Morozov luua üheskoos riigi parima ajalehe, heites kinda nende maitse jaoks vastuvõetamatule Aleksei Suvorinile, riigi kõige populaarsema tabloidi Novoje Vremja omanikule. Nad meelitavad Suvorinilt üle parima ajakirjaniku Aleksandr Amfiteatrovi, kutsudes ta toimetajaks. Uue ajalehe nimi on Rossija.

Kuid lavastaja Mamontovi äri ei lähe hoolimata sidemetest Wittega kuigi edukalt, võib-olla seepärast, et ta kulutab liiga palju raha ja tähelepanu teatrile, mitte ettevõttele. Arhangelskisse viiv raudtee on põhjaalade arengule küll oluline, kuid ei too kasumit. Samal ajal tuleb Mamontov mõttele luua võimas korporatsioon, milles poleks ainult raudteed, vaid ka vaguni- ja laevaehitustehased ning metallurgiakombinaat.

Ettevõtete moderniseerimiseks on vaja raha ja Mamontov võtab selle oma ühtede firmade arvelt, et lasta läbi teiste ettevõtete. Et firmasid vee peal hoida, kasutab Mamontov (tõenäoliselt tema abilised) hämaraid skeeme.

„Mitmesuguste kombinatsioonidega, milles mängisid peamist rolli fiktiivsed tehingud ja arved ning samasugused sissekanded raamatutes, õnnestus neil kanda raha teede kassast tehaste kassasse ja tagasi ning luua paberil mulje krediidivõimest,” kirjeldab olukorda Moskva tollane prokurör Aleksei Lopuhhin.

Varsti aitavad lähedased suhted Wittega Mamontovil veel parema väljapääsu leida. Tema Moskva-Jaroslavli teeühing võidab kontsessiooni, et ehitada Peterburi-Vologda-Vjatka raudtee. Konkursi tulemused kinnitab Riiginõukogu, Mamontov on veendunud, et uue tee kõrge kasumlikkus kompenseerib tema kahjumi Arhangelski projektis. Kuid kuna tal pole tee-ehituseks raha, võtab ta laenu veel ehitamata tee tagatisel.

1899. aastal muutub ühtäkki majanduse konjunktuur. Ameerikas läheb pankrotti mitu raudtee-ettevõtet, Euroopas algab börsikriis. „Pangad varisevad kokku. Kuldvaluuta käriseb. Witte käriseb koos sellega,” kirjutab Suvorin oma päevikus.

Et päästa oma positsiooni, aga ühes sellega ka pangasüsteemi, läheb Witte pealetungile oma eilse sõbra Savva Mamontovi vastu. Ta nõuab, et pank võtaks Mamontovilt laenuraha tagasi. Kui too ei suuda maksta, tuleb Mamontovilt võtta Vjatka kontsessioon. Veelgi enam, Witte viib Riiginõukogust mööda minnes selle otsuse ellu, saades dokumendile lihtsalt imperaatori allkirja.

„S. J. Witte initsiatiivil algatati Mamontovi ja tema kolleegide asjus kriminaaluurimine nendesamade ebaseaduslike finantskombinatsioonide pärast, millest rahandusministeerium mitte ainult ei teadnud, vaid mida ta toetas Riiginõukogu ees, soovitades anda kasuliku kontsessiooni nendesamade inimeste kätesse, kelle ta otsustas siis panna süüpinki,” meenutab prokurör Lopuhhin. „Nad tundusid pigem inimesed, kes olid äriga üle piiri läinud, kui ebaausad. Võimatu oli muidugi kaitsta nende tegude moraalsust, aga see, et rahandusministeerium valis just nemad õigusemõistmise lõivuks, tundus arusaamatu.”

Edasi sarnaneb kõik halva ooperi libretoga. Savva Mamontov ei suuda pangale laenu tagasi maksta, Witte nõuab, et ta peab müüma riigile Moskva-Arhangelski raudtee aktsiad sümboolse hinnaga. Mamontov on laostunud ning riik süüdistab teda riisumises ja raiskamises. Ta vahistatakse ja talutatakse jalgsi läbi kogu Moskva, et viia Taganka vanglasse.

Mamontov püüab äri päästa ning tema sõbrad, eeskätt Savva Morozov, püüavad tema eest tagatist maksta, aga riik pillub kaikaid kodarasse. Kautsjoni summa on hiigelsuur – viis miljonit rubla.

Kunstnikest sõbrad – Serov, Vrubel, Repin, Surikov, Polenov, Levitan, Vasnetsov – toetavad Mamontovi avalikult. Tsaari portreteerija Valentin Serov läheb Nikolai II juurde, et paluda lubada haige Mamontov koduaresti. Tsaar ütleb, et on juba käsu andnud, aga midagi ei toimu. Seevastu Mamontovi ooperist lahkunud Fjodor Šaljapin hoidub põlualuse ettevõtja toetamisest.

Enne kohtuprotsessi viiakse Mamontov koduaresti. Kohtusaali tuleb Gorki. Ta kirjeldab oma muljeid kirjas Tšehhovile: „Ma nägin Mamontovi – originaalne tegelane! Mulle ei tundunud ta hoopiski suli, ta armastab lihtsalt ilu ja on oma armastuses liiale läinud.”

Mamontovi saatuse otsustavad vandemehed. Saalis ootab hinge kinni pidades otsust Stanislavski. Kui vandemehed kuulutavad Mamontovi süütuks, „pani aplaus saali värisema. Rahvasumm tormas, pisarad silmis, oma lemmikut embama,” meenutab toimunut kunstiteatri lavastaja. Muide, need on viimased kiiduavaldused Mamontovile. Ta on pankrotis ning ei suuda enam naasta ei ärisse, teatrisse ega abikaasa juurde, kes ei andesta talle romaani ooperilauljaga.

Ka Wittele ei lõpe see mäng edukalt. Tal ei õnnestu kriisi vältida – Venemaa majanduses algab langus, millest riik hakkab välja tulema alles pärast 1907. aastat, kui Wittet pole tema verivaenlase Stolõpini tõttu enam valitsuses.