Читать книгу Impeerium peab surema - Mihhail Zõgar - Страница 18

Täpselt nii nagu Merežkovski oma kaaslastega, käivad Pobedonostsevi kabinetis tihtipeale noored palujad. Juba 1898. aasta suvel tuleb kirikuministri jutule meeleheitel vaimulik Poltavast, kes tahab väga astuda Peterburi vaimulikku akadeemiasse – sinnasamasse, mida juhib tulevane patriarh piiskop Sergius. Vaimulikul on mitterahuldav tunnistus, mis väljastati talle seminari lõpetamisel. Sellise dokumendiga võib töötada pärapõrgus, aga mitte astuda akadeemiasse. Paluja mõistab, et Pobedonostsevi isikliku loata on teekond hariduse juurde ära lõigatud. Ta ootab kirikuministrit tühjas kabinetis kaua.

„„Mida te soovite?” kõlas äkki hääl minu selja taga,” meenutab vaimulik. „Vaatasin selja taha ja nägin „suurt inkvisiitorit”, kes oli mulle ligi hiilinud salauksest, mis oli maskeeritud kardinaga. Ta oli keskmist kasvu, kuivetunud, pisut vimmas ja kandis musta saterkuube. „Kes on teie isa? Kas olete abielus? On teil lapsi?” Mind külvati küsimustega üle, seejuures kõlas tema hääl järsult ja kuivalt. Vastasin, et mul on kaks last. „Aa,” hüüatas ta. „See ei meeldi mulle; mis munk teist saab, kui teil on lapsed? Halb munk, ma ei saa teie heaks midagi teha,” ütles ta ja astus minust kiiresti eemale.”

Noor vaimulik on rabatud Pobedonostsevi järsust olekust, kuid hüüab talle järele: „Teie kõrgeausus, te peate mind lõpuni kuulama, see on mulle eluküsimus. Ainus, mis mul veel üle jääb, on leida pelgupaik teaduses, et õppida aitama rahvast. Ma ei suuda keeldumisega leppida.”

Paluja hääles kõlab säärane meeleheide, et Pobedonostsev jääb miskipärast seisma. Ta muudab raevu armulikkuseks ja hakkab munka üksikasjalikult küsitlema.

„Tuletage mulle meelde, kuidas on teie nimi.”

„Georgi Gapon,” alustab noormees. Pobedonostsev pani vaimuliku muidugi proovile, ta oli Gaponist juba kuulnud ja enne tema tulekut järelepärimisi teinud. Gapon on kirglik tolstoilane ja just selles on kõikide tema probleemide põhjus. Pobedonostsev teab seda.

Gapon ei saanud Poltava seminarist kehva tunnistust mitte sellepärast, et õppis halvasti, vastupidi, ta oli parim õpilane, kuid liiga ninakas. Juba siis, kui Gapon oli 15-aastane, andis üks tema õppejõududest Poltava vaimulikus seminaris, silmapaistev tolstoilane ja isegi krahvi sõber Ivan Tregubov talle lugeda Tolstoi religioosseid teoseid. Need raamatud avaldasid noorele vaimulikule sügavat mõju: „Mulle sai esimest korda selgeks, et religiooni olemus pole välises vormis, vaid vaimus, mitte kombetalitustes, vaid ligimesearmastuses,” meenutab Gapon. Ta süvenes nii innukalt tolstoilusse, et otsustas vaimulikuks saamise asjus ümber. Kui teda hoiatati, et temalt võetakse stipendium, keeldus ta sellest demonstratiivselt ja hakkas elatist teenima eratundidega.

Pärast seminari lõpetamist kavatses Gapon abielluda ja tema tulevane naine veenis teda, et võib olla vaimulik, reetmata oma põhimõtteid. „Arst ravib keha,” ütles ta. „Aga vaimulik tugevdab hinge … viimast on inimestel palju rohkem vaja kui esimest.” Gapon vaidles vastu, et tema põhimõtted on vastuolus õigeusu kiriku õpetusega, aga abikaasa ütles, et see pole tähtis, sest „peamine on olla ustav mitte õigeusu kirikule, vaid Kristusele, kes on inimkonna teenimise ideaal”.

Lõpuks ühendas Gapon endas nii selle kui ka teise, temast sai vaimulik ja tolstoilane. Ta teenis peaaegu viis aastat Poltava kubermangu külakalmistu kirikus ja sai sedavõrd populaarseks, et tema juurde käisid ka naaberkoguduste liikmed. Kui 1898. aastal tema naine suri, otsustaski Gapon uut elu alustada. Ta jättis väikesed lapsed vanemate juurde ja tuli Peterburi Pobedonostsevi enda juurde paluma, et ta võetaks erandkorras akadeemiasse.

Kõik kokkupuuted kiriku juhtidega tekitavad Gaponis õudust. Troitse-Sergi kloostris, kuhu ta põikab teel Peterburi, satub ta kokku Moskva metropoliidi kaaskonnaga, mis koosneb „prisketest munkadest”, kes naljatlevad jumalateenistuse ajal. „Nende silmakirjalikkus tõekuulutaja püha Sergiuse majas täitis mind pahameelega ning ma lahkusin, ootamata ära õhtust jumalateenistust ja kummardamata pühaku säilmete ees, sest pidasin jumalateotuseks teha seda nende variseride juuresolekul,” meenutab hiljem Gapon.

Peterburis läheb Gapon enne kohtumist Pobedonostseviga tema asetäitja Sableri jutule, kes tegi karjääri tänu sellele, et „käis Peterburi ülikooli üliõpilasena regulaarselt Pobedonostseviga samades kirikutes, võttis koha sisse tema silme all ja palvetas innukalt”.

„Me teame teie halvast käitumisest seminaris,” selliste sõnadega võtab Gaponi vastu Pobednostsevi asetäitja. „Me teame, millised ideed teil toona olid. Kuid piiskop kirjutas mulle, et olete väga muutunud pärast vaimulikuks saamist ja jätnud kõik oma rumalad arusaamad. Jah, jah, me võtame teid vastu ja loodame, et mõtlete ainult sellele, kuidas olla kiriku ustav teener, ja töötate ainult kiriku heaks.” Gapon noogutab. Ta otsustab varjata kiriku ametnike eest oma tõelisi vaateid. Ta võetakse pealinna akadeemiasse vastu.

Ent juba aasta pärast on ta õpingutes täielikult pettunud. Gapon näeb, et tema unistus ei täitu kuidagimoodi: ta käib vaimulike kohtumistel pealinna äärealade töölistega ja näeb, et jutlused piirduvad tavaliselt juttudega viimsest kohtupäevast. Ta pakub välja oma ideed, aga kiriku juhtkond on vastu. Teda tabab depressioon.

„Ma tundsin, et töö ei vasta minu vaadetele ja ma ei saa midagi teha rahva heaks, keda olen kutsutud õpetama,” meenutab ta. „Meeleheites jätsin ma misjonitöö. Hakkasin unistama rahulikust elust mõnes kloostris, kus saaksin looduse rüpes palvetada. Minu meeleolu ja tervis halvenesid ning sõbrad, kes olid väga mures, tegid korjanduse, millega ühines ka akadeemia, et saata mind kuhugi, kus saaksin terveneda.”

Arstid kahtlustavad Gaponil tuberkuloosi ja ta sõidab Krimmi ravile. Ta ei asu elama kolkasse, vaid kloostrisse mitte kaugel Jaltast, mis oli kõige luksuslikum linn impeeriumis. Tollal on Jalta vene seltsielu keskus; Livadija palees on imperaatori suveresidents, see tähendab, et kogu õukond sõidab suveks siia puhkama. „Luksuslike majade kõrval, milles valitsesid rikkus ja suursugusus, oli linnas tuhandeid õnnetuid – näljaseid, külmetavaid, kodutuid. Tõepoolest, linn rabab luksuslike kesklinnapaleede ja linnalähedaste asulate kohutavate osmikute muljetavaldavа kontrastiga,” kirjutab Gapon. Seejuures ei huvita paleed teda sugugi vähem kui osmikud, ta sõlmib tutvusi vaestega ja puhkavate boheemlastega. Kõige lähedasemaks saab ta Vassili Vereštšaginiga, kes oli tollal kõige kuulsam vene kunstnik maailmas.

Vereštšagin on kuulsuse tipul ja erinevalt enamikust kolleegidest väga poliitiline. Sada aastat hiljem oleks temast kindlasti saanud fotoreporter – Vereštšagin spetsialiseerus peamiselt reisidele maailma tulipunktidesse. Ta käis sõjatandritel ja püüdis jäädvustada nähtut lõuendil. Tema sõjavastaseid pilte näidatakse kogu maailmas. Seejuures süüdistatakse teda kodumaal patriotismi puudumises ja vaenlasele kaasatundmises.

Kui Vereštšagin oli 32-aastane ja avas oma esimese näituse Peterburis, ütles tulevane imperaator Aleksander III tema kohta: „Tema tendentslikkus on vastuolus rahvusliku enesearmastusega ja selle järgi võib öelda üht: Vereštšagin on kas tõbras või täiesti peast segi.” 1899. aasta suvel on Vereštšagin juba 57-aastane ja suhtub Gaponi isalikult.

„Ma näen selgesti, et olete läbi elanud mingi draama, ja tahan teile öelda, mis ma sellest arvan. Heitke endalt rjassa!” veenab kunstnik vaimulikku ühel nende ühistest jalutuskäikudest. „Seda pole vaja! Maailmas on nii palju tööd, kus on vaja kogu meie energiat.” Gapon ei võta kuulda tähe nõuandeid, ei heida endalt rjassat ja naaseb puhanuna 1899. aasta oktoobris Peterburi. Vereštšagin suundub reisile: algul Filipiinid, siis USA ja Kanada, nelja aasta pärast Jaapan.