Читать книгу Impeerium peab surema - Mihhail Zõgar - Страница 28

Kuigi Sergei Djagilev on Keiserlike Teatrite Direktsioonist vallandatud, rahastatakse tema ajakirja edasi. 1902. aasta juulis teatatakse ametlikult, et kuigi Mir Iskusstva rahastamine väheneb 10 000 rublani aastas, jätkub see siiski imperaatori isiklikest vahenditest. Kuid kunstnike ühenduses tekib üha rohkem probleeme. Djagilev ütleb, et noored jõud peavad koonduma oma aja ära elanud autoriteetide vastu: see olevat kultuuris üleilmne suundumus; Saksamaal on Setsessioon, Prantsusmaal Champ de Mars, Inglismaal New Gallery. Ta püüab noori kunstnikke kõigiti veenda, et neil tuleb koonduda just tema ümber, sest ta teeb nad kuulsaks. „Tahan Vene maalikunsti eest hästi hoolt kanda, selle puhtaks teha, mis peamine, viia selle läände, tuua kuulsust läänes,” kirjutab ta oma sõbrale Aleksandr Benois’le. Kuid isegi Benois peab seda fantaasiaks ja sonimiseks.

Veel keerulisemad on Djagilevi suhted talle kõige lähedasema inimese – nõo ja armukese Dima Filosofoviga. Ta satub armastuse nelinurka. Dima vastu tunneb suurt huvi Zinaida Hippius, Dmitri Merežkovski abikaasa ja tuntud ajakirjanik. Filosofovist saab nende majas pidev külaline, ta toob Hippiuse ja Merežkovski autoritena Mir Iskusstvasse, käib suure huviga nende usulis-filosoofilistel koosolekutel. Filosofov juhib ajakirjas kirjandusosakonda, aga Hippius kirjutab mehelikke pseudonüüme kasutades kirjanduskriitikat.

Lähenedes Merežkovskitele, eemaldub Filosofov Djagilevist, see-eest muutuvad tema suhted abielupaariga peaaegu sugulaslikeks. Nad nimetavad oma liitu kolmikvendluseks. Filosofov meeldib Hippiusele väga, kuigi ta teab mehe homoseksuaalsusest, Djagilevi tõmbab aga Merežkovski. Igal juhul on kolmiksuhe palju võrdsem kui partnerlus Djagileviga – varem rääkisid kõik ühised sõbrad, et „Dima on Serjoža ori”.

„Djagilevi orjusest” vabaneda ei unista ainult tema nõbu, vaid ka paljud kunstnikud, kes peavad Mir Iskusstva näitusi Djagilevi diktatuuriks; nemadki tahavad hääleõigust ekspositsiooni koostamisel. Eriti ärritatud on juhi autoritaarsusest Moskva kunstnikud – neile jääb alati vähem ruumi kui Djagilevi Peterburi sõpradele.

16. veebruaril 1903. aastal, pärast järjekordset näitust, kogunevad Mir Iskusstva toimetusse (st Djagilevi korterisse) kõik riigi parimad noored kunstnikud: nii Moskvast kui ka Peterburist. Koosolekust saab ülestõus Djagilevi vastu, kõik räägivad tema diktaatorikommetest, nõuavad, et loodaks püsižürii, mis valiks töid. Peamine löök oli Djagilevile see, et ka tema sõbrad Benois ja Filosofov asusid ülestõusnud moskvalaste poolele. Esimene ütles, et on aeg luua uus ühing. Teine tegi kokkuvõtte: „Jumal tänatud, tähendab, lõpp.”

Djagilev mõistab, et saab oma projekti päästa ainult nii, et toob lahkuvate tähtede asemele uued. Ta kavatseb kutsuda kirjandustoimetaja Filosofovi asemele Anton Tšehhovi ja uputab tolle kirjadega üle. Dramaturg vastab kõikidele pikkade ja väga viisakate äraütlemistega. Üldiselt on põhjuseid kaks: ta ei saa tervislikel põhjustel kolida Peterburi („aga ajakiri ei saa kolida Moskvasse”) ega suuda teha koostööd Merežkovskiga – viimase suhtumise pärast religiooni. „Kuidas sobiksime me ühe katuse alla D. S. Merežkovskiga, kes usub kindlameelselt, võib öelda et õpetajalikult, samas kui mina olen oma usu ammu kaotanud ja vaatan iga intelligentset usklikku hämminguga.”

Ent Djagilev ei anna alla. Kuigi tal ei õnnestu Tšehhovit enda juurde meelitada, lööb ta Dima Filosofovi Merežkovskitelt siiski üle. 1902. aasta kevadel, pärast pikki veenmisi ja skandaale Serjožaga jookseb too Muruzi majast minema, jättes abielupaarile kirjakese: „Astun meie liidust välja mitte seepärast, et ei usuks ettevõtmisse, vaid ei saa selles isiklikult osaleda.” Djagilev on õnnelik. Nad sõidavad Filosofoviga kahekesi pikale reisile Itaaliasse.