Читать книгу Impeerium peab surema - Mihhail Zõgar - Страница 23

Imperaator Aleksander II tapmisest 1881. aasta märtsis sai noorele provintslasele Sergei Wittele poliitilise karjääri murdepunkt – nagu näiteks ka Konstantin Pobedonostsevile. Witte on tollal kõigest 31-aastane, Pobedonostsevist peaaegu kaks korda noorem.

Witte pole veel riigiteenistuses, ta töötab ühena juhtidest eraettevõttes, mis opereerib raudteesid impeeriumi edelaosas (praeguse Ukraina territooriumil). Firma peakorter asub Kiievis. Kuid pärast imperaator Aleksander II tapmist saabub noor karjerist Witte otsekohe Kiievist Peterburi – mõttega luua vastukaaluna revolutsionääride salaühingutele salajane ühing, mis kaitseb monarhiat. Ta teeb ettepaneku võidelda nihilistidega nende meetodeid kasutades: luua tsaari kõige ustavamate teenrite salaühing ja hävitada režiimi vastased. Ta pakub selle idee välja õukonnaminister krahv Vorontsov-Daškovile. Too kiidab selle heaks. Nii sünnib Püha Malev.

Aleksander III teab selle ühingu olemasolust ja eraldab sellele suuri summasid eelarvest. Püha Malev tegutseb kõigest kaks aastat, mingeid tulemusi pole, välja arvatud tõsiasi, et aktivistid jäävad tsaarile silma. Kõige hiilgavamat karjääri teeb malevlastest raudteelane Witte.

1889. aastal läheb ta üle rahandusministeeriumi, 1893. aastal saab temast raudteeminister. Just Witte hakkab ehitama Trans-Siberi raudteed² ja tal on tollal visa juurte juurde naasja ja slavofiili maine. Inimesed Aleksander III konservatiivsest ringkonnast, kes teevad lobitööd Witte ametisse määramiseks, loodavad, et temast saab suur patrioot ja et ta säilitab protektsionistliku tollitariifi, mille kehtestas tema eelkäija. Kuid jõudnud rahandusministri toolile, võtab Witte läänest isegi rohkem kui eelkäijad ja paigutab selle raha tööstuse moderniseerimisse. Ta avab riigi välismaa kapitalile.

Nii hakkab Venemaa majandus aktiivselt arenema, raha on palju ja Witte mõtleb välja midagi reservfondi taolist – osa tuludest pannakse kõrvale mustadeks päevadeks, näiteks juhuks, kui peaks puhkema sõda.

„See, et mul oli palju vabu käibevahendeid, oli kriitikutel pidevalt hambus,” meenutab Witte hiljem.” Paljud, eriti ajalehed, leidsid, et see pole õige süsteem ja parem oleks suunata vaba raha tootmisse; räägiti, et kusagil pole sellist käibevahendite kogumise süsteemi, seejuures viidati enamasti paremas rahalises seisus riikidele – Prantsusmaale, Inglismaale ja isegi Saksamaale. Ma pole neid vaateid kunagi jaganud ja leian praegugi, et Vene impeeriumi eripära tõttu on vaja hoida vabu käibevahendeid summas mitusada miljonit rubla – see pole mitte ainult kasulik, vaid tihti ka hädavajalik.”

Veel üks reform, mille mõtles välja rahandusminister, oli riikliku monopoli kehtestamine viina tootmisele. Üks Witte nõustajaid selles küsimuses oli viina täpse keemilise koostise avastaja Dmitri Mendelejev. Witte soosib väga Mendelejevit, kes aetakse riiaka iseloomu tõttu ülikoolist minema. Witte mõtleb keemikule välja kõrge staatusega ametikoha, mis ei võimalda tal skandaalitseda: määrab ta Mõõtude ja Kaalude Palati, mis loodigi Mendelejevi pärast, juhiks.

Witte-Mendelejevi alkoholireformi ei tervitata rõõmuhüüetega. Viinalobistid püüavad vastu hakata ja kaebavad isegi tsaari onule suurvürst Vladimirile, et pealinnas võivad toimuda rahutused. Kuid Witte veenab suurvürsti ja tsaari, et rahutusi ei tule. „Venemaal tuleb reforme läbi viia kiirelt ja kärmelt, muidu need ei õnnestu ja pidurduvad,” meenutab Witte. Tõepoolest, tal on õigus – pealinnas pole mingeid rahutusi. Kuid Moskvas õnnestub riikliku monopoli kehtestamine edasi lükata. Aleksei Suvorini sõnul võtab imperaatori onu, suurvürst Sergei pealinna kaupmeestelt altkäemaksu kaks miljonit rubla, et venitada joogimonopoli sisseviimisega. Suvorin on kindel, et sellest teavad nii Witte kui ka imperaator.

Pühas Malevas poliitilist karjääri alustanud Sergei Witte muutub aja jooksul üha liberaalsemaks. Kuid mitte kõiges. Näiteks väidab valitsusasjadega hästi kursis olev kirjastaja Suvorin, et just Witte on 1899.‒1901. aastate tudengirepressioonide taga: haridusminister Bogolepov olevat kirjutanud oma karmi käsu üliõpilaste väljaheitmisest ja armeesse saatmisest Witte dikteerimisel. Suvorini sõnul olevat isegi vanaätt Pobedonostsev selle meetme vastu olnud: „Ei, Sergei Juljevitš, nii ei saa.” Oma mälestustes näitab Witte end riigi peamise liberaalina. Temast saab liberaal, aga hiljem, 1905. aastal tuleb tal kirjutada esimene Vene konstitutsioon.