Читать книгу Impeerium peab surema - Mihhail Zõgar - Страница 22

1895. aasta ühel talvehommikul Peterburis tuuakse rahandusminister Sergei Wittele värskelt vermitud uued kuldmündid. Ta vaatab neid ja on väga rahul. Witte on ise välja mõelnud uue nimetuse Vene rahaühikule – russ.

Ta peab rublat ülehinnatuks, ametlik kurss Prantsuse frangi suhtes on üks neljale, mustal turul vahetatakse aga kursiga 1 : 2,5. See toob kahju nii töösturitele, kes ostavad välismaalt tööpinke, kui ka riigile, kes maksab laenuprotsente. Seepärast tahab rahandusminister viia sisse uue tugeva valuuta, kullaga tagatud russi, mis oleks rublast väiksema vääringuga, et „elu oleks odavam”, meenutab Witte. Imetlenud uusi münte, mõtleb ta, milline on vastuseis rahareformile. Tal pole ametnike seas pooldajaid – kõik Riiginõukogu liikmed kritiseerivad eri põhjustel Witte plaani. Vastu on kõik maaomanikud, kes müüvad põllumajandustooteid välismaale – neile on kehtiv kurss kasulik. Vastu on ka Venemaa olulisimad välispartnerid ja kreeditorid – prantslased.

Witte sõidab spetsiaalselt Pariisi, arutama oma plaane Prantsuse ministritega ja finantsimpeeriumi looja Alphonse de Rothschildiga. Rothschild on Witte plaanide suhtes kriitiliselt meelestatud. Ta peab üleminekut kullale valeks ja soovitab Wittele kahemetallisüsteemi ehk uue valuuta tagamist nii kulla kui ka hõbedaga. Aga Witte ei usalda hõbedat, arvab, et selle väärtus langeb peagi ja seda ei peeta enam väärismetalliks. Vastu on ka Prantsuse peaminister Jules Méline, kes kirjutab isegi Vene tsaarile, et too veenaks Witte ümber, kuid rahandusminister jääb endale kindlaks.

„Selle reformi vastu oli peaaegu kogu mõtlev Venemaa,” meenutab hiljem Witte. „Esiteks harimatusest, teiseks harjumusest ja kolmandaks mõne elanikkonna klassi isiklike, kuigi silmakirjalike huvide tõttu. Seega pidin ujuma vastuvoolu Venemaal, mis ei soovinud justkui muuta kehtivat olukorda.”

Kui ta hakkab aru saama, et tema väljamõeldud reform võib komistada kolleegide vastuseisule, otsustab ta minna kompromissile ja loobuda nimetusest russ. Olgu rubla nagu varem, siis läheb kõik elanikkonnale võimalikult märkamatult: devalveerida rubla, kuid jätta nimetus endiseks.

Mõistes, et imperaatorit on kergem veenda kui tervet Riiginõukogu, läheb Witte kavaluse peale välja: ta palub Nikolai II-l isiklikult kinnitada rahareform. Ja Nikolai teebki seda: Witte on majandusküsimustes väga autoriteetne, ta oli ju imperaatori isa lemmikminister, kelle Nikolai on päranduseks saanud. Lõpuks peab Wittest väga lugu ka Nikolai ema Maria Fjodorovna. 15. jaanuaril 1897. aastal kirjutab imperaator alla ukaasile uue kuldrubla vermimisest. „Sisuliselt oli mul ainult üks jõud, aga jõud, mis oli kõigist tugevam, see oli imperaatori usaldus,” meenutab Witte.

Ka Wittel endal on Nikolai valitsemisaja algul mõningane mõjuvõim. 19. sajandi teisel poolel sidus Venemaa end tihedalt maailma rahandusturgudega, seepärast kasvas riigile raha sisse toova ministri kaalukus oluliselt. Üks tema kolleegidest rääkis: „Witte põlgab meid kõiki, sest teab, et võib igaühe ära osta.”

Witte eelkäijad laenasid palju välismaalt. Pärast alandavat kaotust Krimmi sõjas teadvustasid Vene võimud, et impeerium on Euroopa naabritest majanduslikult maha jäänud ja kiiresti on vaja raha majanduse moderniseerimiseks. Venemaa moderniseerimist nõustusid spondeerima Prantsuse pankurid. Kaalutlev tsaar Aleksander III hindas seda kõrgelt – ta nimetas Prantsuse Vabariigi Venemaa peamiseks liitlaseks, sõitis Pariisi ja kuulas katmata peaga revolutsioonilist hümni „Marseljees”. Veel hiljaaegu oli Venemaal selle laulu esitamise eest kohtu alla antud, aga raha tegi imet. Pariisis on selle visiidi mälestuseks Aleksander III sild.

Just Aleksander III määrab Witte rahandusministriks. Too osutub veelgi suuremaks pragmaatikuks kui tema eelkäijad. Tulevikus hakkavad paljud, näiteks imperaator Nikolai II nimetama Wittet kameeleoniks. Sergei Witte poliitilised vaated muutusid 30-aastase poliitilise karjääri jooksul tõesti väga palju.