Читать книгу Impeerium peab surema - Mihhail Zõgar - Страница 5

Kirikuvande ajaks on Lev Tolstoi positsioon kahtlemata hämmastav. Ta on 72-aastane, üks tuntumaid inimesi Venemaal ja viimased 20 aastat riigiga sõjajalal olnud.

Juba 1880. aastal toimus temas vaimne pööre. „Isa õigeusk sai otsa ootamatult,” kirjeldab Tolstoi poeg Ilja. „Oli paastuaeg. Sel ajal valmistati isale ja paastuda soovijatele paastulõuna, väikestele lastele ning guvernantidele ja õpetajatele pakuti liharooga. Teener оli just toidud laiali kandnud, pani liua lihakotlettidega väikesele lauale ja läks alla, et veel midagi tuua. Äkki pöördub isa minu poole (istusin alati tema kõrval) ja ütleb, näidates liuale: „Iljuša, ulata mulle õige need kotletid. Ei, ma pole unustanud, ma ei paastu enam ja ära mulle paastutoitu enam telli.” Kõikide õuduseks ta sõi ja kiitis. Nähes isa sellist suhtumist, jahenes peagi ka meie suhtumine paastu ja palvemeeleolu asendus täieliku religioosse ükskõiksusega.” Nende paastu ajal söödud kotlettide mõju maailmakultuurile võib võrrelda ehk teesidega, mis Martin Luther naelutas 1517. aastal Wittenbergi kiriku uksele. Tolstoi alustas kristluse reformimist paastu eitamisega.

Õppinud ära vanakreeka keele, kirjutab Tolstoi vähem kui kahe aastaga (1880‒1881) oma versiooni Uuest Testamendist: „Nelja evangeeliumi ühendus ja tõlge”. See on oma olemuselt psühholoogiline romaan noormees Jeesusest, kes pole muidugi jumala poeg, lihtsalt ta ema Maarja jäi temaga käima peale mitte oma mehest Joosepist, vaid „teadmata kellest”. See pole peategelasele saladus ja põhjustab sügavat sisemist draamat. Kõik peategelase edasised vestlused saatanaga on Jeesuse sisedialoogid, tema vaidlus iseendaga. Tolstoi jätab tekstist välja kõik imed, sest ei usu neisse, ja lõpetab oma evangeeliumi Jeesuse surmaga ristil – ülestõusmisest ei saa juttugi olla. Kristus on Tolstoile tavaline inimene, seejuures moraalne eeskuju, õpetaja ja filosoof. Kristuse peamine õpetus on Tolstoi järgi inimesearmastus, oskus andestada ja loobumine vägivallast, mitte aga kiriku kombetalitused.

Tolstoi eitab kirikut kui sellist ja kõiki kiriku rituaale, sest tema meelest need ainult lahutavad kogu maailma rohkearvulisi kristlasi, ennast näeb ta universaalse, lisanditest vabastatud kristluse ühendaja ja loojana. Huvitav on see, et Tolstoi asendab oma evangeeliumis sõna „variserid” „õigeusklikega”, mis on sõnasõnaline tõlge.

Ta mõistab, et „Nelja evangeeliumi ühendust ja tõlget” ei saa avaldada Venemaal – raamat trükitakse Šveitsis. Venemaal ilmub see 1906. aastal ja ka siis mitte tervikuna. Pärast evangeeliumide tõlget kirjutab Tolstoi „Pihtimuse”, seejärel artikli „Milles seisneb minu usk?” ja muid religioosseid teoseid. Vaimne pööre muudab tema elu täielikult ja viib lahkhelideni abikaasaga: Sofja Andrejevna ei võta Tolstoi uut religiooni omaks, lakkab olemast tema loominguline kaaslane. Sellest hetkest saab kirjaniku vaimseks partneriks ja tema ideede peamiseks propageerijaks Vladimir Tšertkov. Tšertkovi ja Sofja Tolstaja vastastikune armukadedus ja vihkamine saavad alguse 1880-ndatel ja kestavad kogu elu.

Muutub Tolstoi suhtumine loomingusse ning oma positsiooni ja edusse. Ta annab enne 1881. aastat ilmunud teoste autoriõigused perekonnale, aga kõike, mis on kirjutatud hiljem, nimetab ühisvaraks ega nõua nende eest honorari. Kõike, mis on ilmavalgust näinud varem, sealhulgas „Sõda ja rahu” ja „Anna Kareninat”, peab ta vähem oluliseks. Palju aastaid hiljem vastab Tolstoi Jasnaja Poljana külalise vaimustusele romaani teemal nii: „See on sama, kui öelda Edisonile „Ma pean teist väga lugu, sest te tantsite hästi masurkat”.” Krahv peab tähelepanu väärivateks ainult oma religioosseid teoseid.

Just religioossed teosed teevad Tolstoist põrandaaluse kirjaniku – teda ei tohi enam Venemaal avaldada, kuid tema õpetus levib sellest hoolimata. Sagenevad juhtumid, kui kutsealused keelduvad teenimast sõjaväes, selgitades, et nad on Tolstoi järgijad ja vägivald on vastuolus nende usuliste veendumustega. Tolstoilaste arv kasvab aastast aastasse, kuigi riik neid vaenab.

Kuid Tolstoid ennast ei puututa. Selline olukord teeb kirjaniku väga kurjaks: kõik ümberkaudsed on löögi all, tema on aga justkui vaakumis. Ta kannaks ka ise rõõmuga karistust. 1890. aastal vestleb Tolstoi oma veendunud vastase usufilosoof Konstantin Leontjeviga. „Kahju, Lev Nikolajevitš, et minus on vähe fanatismi,” pahandab Leontjev. „Peaksin kirjutama Peterburi, kus mul on sidemeid, et teid saadetaks Tomskisse ega lubataks krahvinnal ega tütardel teid vaatamas käia ning et teile saadetaks vähe raha. Te olete väga kahjulik.” „Kulla Konstantin Nikolajevitš!” vastab kirjanik. „Kirjutage, jumala pärast, et mind saadetaks asumisele. See on minu unistus. Teen kõik, mis võimalik, et kompromiteerida end valitsuse silmis, ja pääsen ikka terve nahaga. Palun teid, kirjutage.”

Tolstoid kaitseb repressioonide eest Aleksander III ise, kes nii hindab kirjaniku loomingut kui arvab ka igati mõistlikult, et märtriseisus aitaks ainult kaasa tema ideede levikule. Tolstoid ei avaldata, kuid tema populaarsus kasvab tänu ühiskondlikule tegevusele ikkagi. 1891. aastal algab Kesk-Venemaal nälg. Tolstoi sõidab Rjazani kubermangu ja avab seal tasuta sööklad, kogub hiigelsuuri summasid nälgijate abistamiseks. Ühe retke ajal avastab ta, et kohalik vaimulik esineb raudteejaamas nälgivate talupoegade ees ja veenab neid keelduma Tolstoi abist, sest too olevat Antikristus. Algul talupojad keelduvadki: „Mine, mine, emake, oma leivaga, meile pole Antikristuse almust vaja,” meenutab Tolstoi tütar Tatjana nälgijate sõnu. Siis aga veenduvad talupojad, et Tolstoi ei taha neid hukka saata, ja hakkavad krahvi sugulastelt küsima, miks vaimulikud teda Antikristuseks nimetavad.

1897. aastal toimub Venemaal rahvaloendus ja mitu tuhat inimest nimetavad end tolstoilasteks. Õpetuse pooldajad on kuulutatud kahjulikuks sektiks. Võitluse etteotsa asub kõikvõimas kirikuminister Pobedonostsev ise, kuid ta ei saa vihatud krahviga midagi teha. Ta võib parimal juhul tsenseerida tema teoseid, põrkudes aeg-ajalt imperaatori enda vastuseisule: Aleksander III lubab Pobedonostsevi otsusest hoolimata avaldada tsensuuri keelustatud jutustuse „Kreutzeri sonaat”. Pobedonostsevil õnnestub ära keelata lavastus „Pimeduse võim”, kuigi Aleksander III oli näinud selle proovi Aleksandra teatris ja see oli talle meeldinud.