Читать книгу Impeerium peab surema - Mihhail Zõgar - Страница 8

Tolstoi ärritab nii võimu kui ka kirikut. Kuid keegi ei söanda astuda järske samme; see kestab seni, kuni Tolstoi jääb raskesti haigeks – 1899. aastal spekuleeritakse ajalehtedes, et kirjanik võib peagi surra. Püha Sinodi (Pühima Valitseva Sinodi) kõrgemad võimukandjad arutavad, mida teha Tolstoiga, kui ta sureb. Üks kiriku juhte, Harkivi peapiiskop, kirjutab isegi Tolstoi kirikuvande alla panemise määruse mustandi. 1900. aastal saadab sinodi juht, Kiievi metropoliit Joanniki, laiali salajase kirja, mis keelab kõikidel riigi vaimulikel Tolstoid kiriklikult matta. Kuid kirjanik saab terveks. See-eest sureb ootamatult Kiievi metropoliit.

Tema asemikuks sinodi juhi kohal saab Peterburi metropoliit Antonius, kellel on liberaali maine ja kes otsustab Tolstoi probleemi lahendada. Kui on vastu võetud salajane otsus panna Tolstoi kirikuvande alla, siis tuleb see avalikustada. Ta kavatseb lihtsalt avaldada salajase ringkirja, mille autor on tema eelkäija, ja läheb seda kinnitama kiriku riikliku kuraatori Pobedonostsevi juurde. Kuid too kirjutab teksti ümber ja teeb selle karmimaks. Just see variant satubki Tserkovnõje Vedomostisse; alla on kirjutanud seitse arhiereid: Antonius ja veel kuus metropoliiti. Kirikuminister Pobedonostsevi allkirja pole.

Punktide kaupa on üles loetud kõik pretensioonid Tolstoile: propageerib kõigi õigeusu kiriku dogmade tühistamist, eitab Kristuse jumalikkust, neitsist sündimist, ülestõusmist, hauatagust elu, viimsepäevakohut ja kõiki kiriku sakramente. Järelikult on Tolstoi „end ise teadlikult ja tahtlikult ära lõiganud igasugusest läbikäimisest kirikuga”, seepärast ei pea kirik teda enda liikmeks, kuni ta ei väljenda kahetsust. Dokument lõpeb lühikese palvega Tolstoi eest, palutakse, et issand talle aru pähe paneks.