Читать книгу Impeerium peab surema - Mihhail Zõgar - Страница 4

24. veebruaril 1901. aastal avaldab ajaleht Tserkovnõje Vedomosti, tollase Vene õigeusu kiriku häälekandja, teksti „Püha Sinodi otsus krahv Tolstoi asjus”. Selles räägitakse kõige tuntuma vene kirjaniku kirikuvande alla panekust. Õigeusu kirik pole rohkem kui sada aastat kedagi kirikuvande alla pannud, kuigi 19. sajand polnud Venemaal põrmugi tasane ega jumalakartlik aeg. Nüüd aga otsustati nõnda.

Peterburi kogukond on šokeeritud säärasest arhailisest sündmusest 20. sajandi alguses. „Telegraaf peab vist esimest korda kogu olemasolu vältel edastama niisuguse sõnumi,” ironiseerib Tolstoi sõber, ajakirjanik ja kirjanik Vladimir Korolenko. „„Kirikuvanne”, millest teavitab telegraafitraat, on ajaloo sünnitatud paradoks 20. sajandi alguseks.”

Järgmisel päeval, 25. veebruaril avaldavad Tserkovnõje Vedomostis ilmunud teksti kõik ajalehed, kust Tolstoi saabki teada enda kirikuvande alla panekust. Ta on Moskvas oma Hamovniki mõisas. Krahv on abikaasa Sofja Andrejevna sõnul endast väljas ja kogu perekond segaduses: mida nüüd oodata?

Palju aastaid on Tolstoi elanud mitte seadusest väljaspool, vaid sellest kõrgemal. Tema raamatud on keelatud, nende avaldamise ja levitamise eest pannakse vangi ning saadetakse asumisele. Tolstoile kõige lähedasem inimene, tema armastatud õpilane, kirjastaja ja ustav abiline Vladimir Tšertkov on Venemaalt välja saadetud. Ent seni pole repressioonid Tolstoid ennast puudutanud, kuigi kirjanik on juba 72-aastane.

Formaalselt pole vene õigeusu kirik riigist eraldatud, see tähendab, et usust taganemine on riiklik kuritegu. Selle eest võidakse karistada ja seda tulebki teha ilmalike seaduste järgi: nt asumisele saatmise või isegi vanglakaristusega. Viimasel kahekümnel aastal on aeg-ajalt levinud kuuldused, et kirjanik kavatsetakse saata Suzdali kloostrisse, usukurjategijate vanglasse, kus istuvad näiteks vanausuliste kiriku kõrgemad vaimulikud. Kuid Tolstoid pole seni puututud. Milliseid muutusi toob sinodi „otsus”, pole teada.

Varem arvati, et Tolstoi eest kostab imperaator Aleksander III, kes armastas lapsepõlvest saadik kirjaniku teoseid lugeda. Kuid tsaar suri juba seitse aastat tagasi, 1894. aastal, jõudmata 50. eluaastani. Küll aga on elus tema õpetaja, impeeriumi kauaaegne ideoloog Konstantin Petrovitš Pobedonostsev, Tolstoi eakaaslane (isegi aasta vanem) ja kirjaniku surmavaenlane. Uuele imperaatorile Nikolai II-le kõlbab Pobedonostsev vanaisaks, ta säilitab tsaari üle mõjuvõimu, sest oli temagi õpetaja.

Kuulnud sinodi otsusest, suundub krahv Tolstoi linna, kus toimuvad rahutused. Need pole seotud tema kirikuvandega: tudengirahutused algasid Moskvas ja Peterburis juba 1899. aastal, kui pealinna ülikooli rektor käskis saata poliitiliselt kõige aktiivsemad üliõpilased sõjaväkke. Teist aastat järjest puhkeb kahes pealinnas aeg-ajalt tudengisõda. Nii toimuvad praegugi, 1901. aasta veebruaris rahutused. Tolstoi jõuab Lubjankani ja satub nägema üliõpilaste kaklust politseiga. Uudis Tolstoi kirikuvandest on linnas juba levinud, kirjanik tuntakse kohe ära, üliõpilased võtavad ta vastu ovatsioonidega.

Kuid Tolstoi ei kuule tänaval ainult toetusavaldusi. Lubjanka väljakul hüütakse talle: „See on saatan inimesenahas!” „Rahvamassi meeleolu oli sedavõrd kahetine, et kui mõned väljendasidki oma sümpaatiat Tolstoile, siis teised ei varjanud oma vaenulikkust ja vihkamist. Tolstoi kiirustas voorimeest võtma ja sõitis ära,” kirjeldab seda päeva Moskva sandarm Aleksandr Spiridovitš. „Kui rahvamass koosnenuks teistsugustest inimestest, siis on väga võimalik, et mind oleks läbi pekstud,” meenutab Tolstoi.

Kodus ootavad teda kirjad tundmatutelt. Avanud esimesed ettejuhtunud, mõistab ta: tagakiusamine on alanud. „Nüüd oled sa pandud kirikuvande alla, sind ootavad pärast surma igavesed piinad ja sa kõnged kui koer … vana saatan, ole sa neetud!” „Kui valitsus sind ära ei korista, sunnime su ise vaikima.” „Mul on vahendeid, et hävitada sinusugune nadikael.” „Märkan pärast sinodi otsust samasuguse õeluse tunnusmärke ka mõningatel kohtumistel,” meenutas hiljem Tolstoi.

Koos sajatustega saabuvad õnnitlused, toetusavaldused, kuid nendega on Tolstoi erinevalt sajatustest harjunud ega tsiteeri neid päevikus.

Siseministeerium keelab sinodi otsuse arutamise – saabuv vaikus sünnitab hulgaliselt kuulujutte. Vladimir Tšertkov on Inglismaal sõna otseses mõttes hulluks minemas kuuldustest, et Tolstoi on vahistatud, ja külvab kirjaniku telegrammidega üle. Sofja Andrejevna kirjutab Peterburi metropoliidile Antoniusele, kelle allkiri seisab otsuse all. Tolstoi loeb jätkuvalt läbi kõik talle saabunud kirjad ja hoiab tähelepanelikult silma peal ka uudistel üliõpilasrahutustest.

Pobedonostsev jälgib, kuidas sinodi otsus sünnitab talle vastumeelse intelligentsi seas „raevupuhangu”, kuigi ametlikult on tsensuur kõik publikatsioonid sel teemal keelanud. Kära Tolstoi ümber tekitab äärmist rahulolematust isegi imperaator Nikolai II-s – tsaar ei armasta skandaale. Ta kutsub vana Pobedonostsevi välja ja küsib temalt ärritunult, miks ei peetud nõu imperaatoriga, enne kui otsustati Tolstoi kirikuvande alla panna. Sinodi ülemprokurör (sisuliselt kirikuminister) Pobedonostsev naeratab: kuidas siis nii, käisin, kandsin ette, näitasin „otsuse” projekti. Imperaatoril läks lihtsalt kõrvust mööda.

Kahte imperaatorit kasvatanud Pobedonostsev ei arva Nikolai II-st just kõige paremini. Ta meenutab tihtipeale, et nooruses nokkis tsaar innukalt nina, kui talle püüti rääkida, kuidas funktsioneerib riik.