Читать книгу Impeerium peab surema - Mihhail Zõgar - Страница 16

8. oktoobril 1901. aastal tuleb Pobedonostsevi juurde rühm noori mehi. Ent noored tunduvad nad Pobedonostsevile – kõik on üle kolmekümne, nad on tsaari eakaaslased. Külastajad peavad end tuntud ajakirjanikeks, kuid on Venemaa halli kardinali juuresolekul kohmetunud. Vanim neist on juba 45-aastane, aga ta on kõige ujedam ega lausu sõnagi. See on Vassili Rozanov, tulevane kuulus filosoof ja publitsist. Kõige noorem – Dima Filosofov – on 29-aastane. Räägib peamiselt 35-aastane Dmitri Merežkovski.

Nende visiidi eesmärk on saada luba korraldada avalikke debatte pealinna intellektuaalse eliidi ja vaimulikkonna vahel. Esmapilgul on eesmärk naiivne: riigis kehtib kiriklik tsensuur, usuteemade arutamine on keelatud, ükski Tolstoi raamat religioonist pole ilmunud legaalselt. Äkki tulevad noormehed vabaduse peamise lämmataja jutule, et paluda ühe peamise keelu tühistamist. Nad paluvad tsensuuri põhiideoloogilt pisukest sõna- ja koosolekute korraldamise vabadust. Pobedonostsev ei aja neid ära.

Nii imelik, kui see ka pole, ei näe need noored Pobedonostsevit koletisena nagu vene intelligentsi vanem põlvkond. „Vanamehed”, kelle noorus ja küpsusaeg möödusid Aleksander II reformide ajal, see tähendab 1860.–1870. aastatel, on kohutavalt politiseeritud. Kuuekümnendate põlvkond loeb ja kirjutab lõputuid tekste poliitikast, arutab valitsust, tsensuuri, trükiajakirjandust. Leerideks jaotumine ja „käepigistusest keeldumine” – need on vanema põlvkonna kohustuslikud tunnusmärgid.

Pealinna väärikate intellektuaalide taustal peab 1890-ndate põlvkond end üleval äärmiselt apoliitiliselt. Paljud noored on tulnud pealinna provintsist ega kavatse tunnistada väljakujunenud ringkondi. Merežkovski noor naine Zinaida Hippius kirjutab, et nad külastavad nimme nii Pleštšejevit, Maikovi kui isegi Polonskit, et näidata ümbritsevatele poliitiliste eelarvamuste puudumist. Ükskord näeb Hippius kellegi pool külas halli vanameest ega tunne teda ära. Mees aga vaatab teda tähelepanelikult, justkui uurivalt. Alles pärast mehe lahkumist küsib Zinaida peremehelt, kes oli see imelik tegelane. Tuleb välja, et see oli Pobedonostsev ise.

Ülemprokuröri vastuvõtule tulnud Merežkovski juba muidugi tunneb Pobedonostsevit nägupidi, kuid tal pole eelarvamusi. Tema silmis pole too hoopiski keskaegne inkvisiitor, kes pani Tolstoi pool aastat tagasi kirikuvande alla. Ka vana Tolstoi suhtes ei tunne moodne noorus erilist aupaklikkust.

Pobedonostsevile ei paku see seltskond huvi, kuid ta otsustab neid esialgu mitte segada. Ta saadab nad metropoliit Antoniuse juurde – las too otsustab. Tema juurest sõidavadki noored kohe Aleksander Nevski kloostrisse. Pärast Pobedonostsevi nõusolekut pole liberaalset metropoliiti üldse keeruline veenda.

Avalikud diskussioonid religioonist mõtles välja just Zinaida Hippius, samuti moodne ajakirjanik (ametlikult kannab ta abikaasa, Dmitri Merežkovski perekonnanime, aga üllitisi avaldab tavaliselt neiupõlvenime all). 1901. aasta septembris, natuke enne visiiti Pobedonostsevi juurde, jalutavad Zinaida ja Dmitri metsas, oma suvila juures Luuga all, arutavad sügisest naasmist pealinna. „Mida sa sellel talvel teha mõtled? Kas jätkata meie vestlusi?” küsib naine. Merežkovski noogutab.

Vestluste all peab Hippius silmas pealinna boheemlaste iganädalasi kooskäimisi nende korteris Liteinõi 24 Muruzi majas. Merežkovskite pool käivad kõige tuntumad noored ajakirjanikud ja literaadid. Neid külastab ka Sergei Djagilev sõprade Filosofovi, Benois’, Baksti, Lanseray ja teistega. Igal kolmapäeval käib kogu seltskond, sealhulgas Merežkovskid, Djagilevi pool, ajakirja Mir Iskusstva toimetuses, mis asub tema hiigelsuures korteris. Djagilevi ja Merežkovskite korterid on Peterburi kaks kuumimat kohtumispaika, sinna kogunevad kõige huvitavamad inimesed, seal peetakse kõige põnevamaid vestlusi kunstist, kirjandusest, religioonist – kõigest, välja arvatud poliitika. Noored hipsterid põlgavad poliitikat ja sotsiaalseid probleeme, millest räägivad vanamehed Pleštšejevi, Maikovi ja Polonski pool.

Sergei Djagilevi huvitab kunst, Dmitri Merežkovskit religioon ja filosoofia, aga nad mässavad üheskoos – mitte võimude, vaid vanema põlvkonna, igava sotsiaalse paatose ning vanamoodsa publitsistika vastu. Nende tähelepanu keskmes on nad ise.

Merežkovski töötab sellel ajal triloogia „Kristus ja Antikristus” kallal, mille kaks osa on juba ilmunud. Abikaasad otsustavad keskenduda ainult sellele teemale: „Luua avatud, võimaluse korral ametlik, religiooni ja filosoofiaga seotud inimeste ühing vabaks aruteluks kiriku ja kultuuri teemadel.”