Читать книгу Impeerium peab surema - Mihhail Zõgar - Страница 21

1902. aasta jaanuaris, pärast pikka jalutuskäiku külmal tuulisel päeval saab Tolstoi külma. Ta haigestub kopsupõletikku. Tolstoi kiirustab kirjutama, aga tervis ei luba.

26. jaanuaril kirjutab Sofja Andrejevna päevikusse: „Minu Ljovake on suremas.” 27. jaanuaril kirjutavad ajalehed Tolstoi „ohtlikust, tundub, et lootusetust haigusest”. Peterburis viibiv Suvorin kirjutab päevikusse, et kõik ümberringi räägivad ainult Tolstoi tervisest. Ta saatis Tšehhovile telegrammi: kuidas on Lev Nikolajevitši tervis? Too vastas: „Kopsupõletik, ohtlik seisund, aga lootust on.” Ja alles pärast seda selgitab tuttav Suvorinile, et tal õnnestus saada juhuslikult Krimmist sõnum: kõik kirjad ja telegrammid, milles mainitakse Tolstoid, kõrvaldatakse, temast ei tohi siseministeeriumi käsul mitte ainult ajalehtedes, vaid ka kirjades kirjutada.

Peale selle, meenutab Suvorin, on välja antud mitu käsku Tolstoi surma puhuks: nekrolooge ja artikleid tema loomingust tohib küll kirjutada, aga ei tohi mainida kirjaniku kirikuvande alla panekut. Lisaks nõuab ministeerium, et „kõikides uudistes ja artiklites krahv Tolstoist järgitaks vajalikku objektiivsust ja ettevaatlikkust”. Kõige rohkem ajab Suvorinit marru mitte otsus ise, vaid väljenduslaad, mida on kasutatud, näiteks väljend „siseminister peab vajalikuks”.

Sugulased on paanikas. Kartes läbiotsimist pärast Tolstoi surma, on käsikirjad ja kirjad kohvrisse kogutud ja antud Gorki kätte hoiule. Algavad läbirääkimised maa ostmiseks Krimmis, et matta Tolstoi võimude teadmata.

Sureval Tolstoil on oma plaan: kirjutada poliitiline testament, kiri imperaator Nikolai II-le. Talle meenub teda külastanud suurvürst Nikolai Mihhailovitš ja ta saadab suurvürstile telegrammi küsimusega, kas too on valmis teda Nikolai II-le vahendama. Vürst on kohe nõus. Tolstoi lõpetab kirja tsaarile viimase jõuraasuga. See pole enam poliitiline läkitus, pigem vanuri õpetussõnad noorele inimesele, eelmise sajandi läkitus praegusele.

„Armas vend!” kirjutab krahv. „Pidasin säärast pöördumist kõige kohasemaks, sest kirjutan mitte niivõrd tsaarile, kuivõrd inimesele – vennale. Lisaks seetõttu, et kirjutan teile justkui teisest ilmast, peatse surma ootuses … Teid eksitab rahva armastuses isevalitsuse ja selle esindaja – tsaari – vastu vist see, et kõikidel kohtumistel Moskvas ja teistes linnades jooksevad rahvahulgad teile järele hurraa-hüüetega. Ärge uskuge, et see on ustavuse väljendus – see on uudishimulike jõuk, kes tormab samamoodi igasuguse ebahariliku vaatemängu kannul. Tihti pole inimesed, keda teie arvate väljendavat rahva armastust, midagi muud kui politsei kokku aetud rahvamass, kelle kohus on etendada teile ustavat rahvast, nagu see oli näiteks teie vanaisaga Harkivis, kus katedraal oli rahvast täis, aga kogu jõuk koosnes ümberriietatud kordnikest. Kui te saaksite minu kombel mööduda talurahvast, kes on kamandatud sõjaväe taha piki kogu raudteed, mida mööda sõidab tsaar, ja kuulata, mida need talupojad räägivad: külavanemad, külakordnikud, kes on aetud kokku naaberküladest; kes seisavad tsaari möödasõitu oodates külmas ja lögas oma leivakotiga mitu päeva, saamata selle eest tasu, siis kuuleksite kõige ehtsamatelt rahvaesindajatelt, lihtsatelt talumeestelt kogu rivi pikkuses juttu, mis ei väljenda hoopiski armastust isevalitsuse ja selle esindaja vastu.”

Selge see, et pole mingit võimalust, et Tolstoid kuulda võetaks – Pobedonostsevi kasvatatud imperaator peab isevalitsust pühaks.

„Isevalitsus on oma aja ära elanud valitsusvorm,” kirjutab Tolstoi. „See võib sobida rahvale kusagil Kesk-Aafrikas, mis on muust maailmast eraldatud, aga mitte vastata vene rahva ootustele, sest meie rahvast harib üha enam kogu maailma valgustus. Seepärast saab seda valitsemisvormi ja sellega seotud õigeusku hoida ülal ainult nii, nagu seda tehakse praegu, kõikvõimaliku vägivalla abil: tugevdatud valve, pagendus, hukkamised, religioosne vaenamine, raamatute ja ajalehtede keelustamine, loomuvastane kasvatus ning üldse igasugused rumalad ja jõhkrad teod.”

Ta jätkab maa eraomanduse kaotamisega. Miskipärast otsustab Tolstoi surivoodil kirjutada imperaatorile just sellest: „Teie nõunikud ütlevad teile, et maa vabastamine omandiõigusest on fantaasia ega ole teostatav … Mina isiklikult arvan, et meie ajal on maaomandus samasugune karjuv ja ilmselge ebaõiglus, nagu oli pärisorjus 50 aastat tagasi. Usun, et selle kaotamine viib vene rahva iseseisvuse, heaolu ja rahulolu kõrgele tasemele. Usun ka, et see meede likvideerib kogu selle sotsialistliku ja revolutsioonilise ärrituse, mis kogub praegu hoogu tööliste seas ning on äärmiselt ohtlik rahvale ja valitsusele. Kuid võin ka eksida, pealegi peab selle küsimuse otsustamine jääma nii või naa jällegi rahvale, kui talle antakse võimalus oma arvamust väljendada.”

31. jaanuaril 1902. aastal saab Suvorin teada, et siseminister on keelustanud Tolstoi portreede väljapaneku. „Pole vaja 50 aastat, et Tolstoi saaks ausamba, aga Sipjagin häbimärgi oma idiootlikule otsmikule,” väljendab oma päevikus nördimust valitsusmeelne kirjastaja Suvorin. „Kas tõesti peab see härra kellegagi nõu ja tema lollidele käskudele kiidetakse takka?”

Järgnevad teisedki juhised: mida teha Tolstoi tõenäoliste matustega. Protsessioonid ja rongkäigud tuleb ära keelata, kirst panna kaubavagunisse, katta musta kaleviga ja viia Jasnaja Poljanasse.

Aga Tolstoi saab terveks. Surm taandub jälle ja Tolstoi ei saa tsaarilt mingit vastust.