Читать книгу Impeerium peab surema - Mihhail Zõgar - Страница 20

Tšehhov ja Gorki põevad mõlemad tuberkuloosi, seepärast veedavad nad juba mitu aastat suure osa ajast Krimmis. Siin elab Tšehhov läbi ka oma näidendite läbikukkumise teatris: Peterburis 1896. aastal lavastatud „Kajaka” vilistas publik välja – näitekirjanik sõitis Krimmi ega tahtnud mõeldagi uuest lavastusest.

Kaks aastat hiljem veenab Tšehhovi sõber, lavastaja Vladimir Nemirovitš-Dantšenko kirjanikku nõustuma näidendi lavastamisega Moskvas. Kirjanik tunneb hästi uut teatrit, mida plaanivad Nemirovitš-Dantšenko ja tema koostööpartner Konstantin Aleksejev (kes kasutab laval pseudonüümi Stanislavski), ja nõustub. Pealegi meeldib Tšehhovile väga 30-aastane näitlejanna Olga Knipper, kes peab uues lavastuses peaosa mängima. „Ma abielluksin temaga, kui elaksin Moskvas,” heidab Tšehhov justkui nalja.

„Kajaka” lavastusest kunstiteatris saab triumf ja Olga Knipperist Moskva lavade peamine täht. 1900. aastal tuleb teater spetsiaalselt külalisetendustele Krimmi, et näidata etendust Tšehhovile, kes ei lahku Krimmist. Ta on „Kajakaga” väga rahul ning külastab koos Gorkiga ka teisi etendusi. Pärast Ibseni „Hedda Gableri” etendust lähevad Tšehhov ja Gorki lava taha, et tutvuda peaosatäitja Maria Andrejevaga.

„Kurat teab! Kurat teab, kui hästi te mängite,” on noor, aga juba väga moodne kirjanik Gorki näitlejannat nähes kohmetu ja raputab kogu jõust tema kätt.

„Aga mina vaatan teda suure ärevusega, olen kohutavalt rõõmus, et talle meeldis, ja mulle tundub imelik, et ta ropendab, tema riietus on kummaline, kõrged saapad, avar talupojasärk, pikad sirged juuksed, imelik, et tal on tahumatud näojooned, punakad vuntsid. Ma kujutasin teda teisiti ette,” meenutab Andrejeva. „Äkki piilusid pikkade ripsmete alt sinised silmad, huultele ilmus sarmikas lapselik naeratus, tema nägu tundus mulle ilusamast ilusam ning süda hakkas rõõmsalt pekslema. Ei! Ta on just selline, nagu olema peab – jumal tänatud!”

Nad hakkavad pärast tutvumist sageli kohtuma. Järgmine kord tuleb Gorki Andrejeva juurde oma sõbra, 27-aastase ooperilaulja Fjodor Šaljapiniga – nad koguvad raha duhhobooridele, et aidata Tolstoil saata vaenatud sekt Kanadasse.

Tšehhov omakorda kohtub üha sagedamini Olga Knipperiga. Nad abielluvad 1901. aastal ja veedavad mesinädalad Baškiiria tuberkuloosisanatooriumis. Muide, peagi lähevad abikaasad lahku: Tšehhov veedab suurema osa ajast Jaltas, Knipper Moskvas teatris töötades.

Tolstoi suhtub noortesse soojalt, leebelt, aga kriitiliselt. Näiteks „Kajaka” kohta ütleb ta: „Midagi on kokku kuhjatud, aga milleks, ei saa aru. Euroopa karjub „suurepärane”. Tšehhov on kõikidest kõige andekam, aga „Kajakas” on väga halb.” Kui Gorki loeb talle esimesed stseenid näidendist „Põhjas”, kuulab Tolstoi tähelepanelikult, aga siis küsib: „Miks te seda kirjutate?”

Hoolimata Tolstoi poolehoiust noorte kirjanike vastu, värisevad nii Tšehhov kui ka Gorki tema ees sõna otseses mõttes. Tšehhov valib alati kaua ja väga hoolikalt riideid, enne kui sõidab Tolstoi juurde. „Mõelda vaid,” räägib ta Gorkile. „Tema ju kirjutas: „Anna tundis, et tema silmad helendavad pimeduses”.

„Ma nägin teda ükskord nii, nagu ei ole näinud võib-olla keegi,” meenutab Gorki. „Läksin tema juurde Gasprasse mööda merekallast ja märkasin ta väikest nurgelist kuju hallides kortsus nartsudes ja käkras kaabuga Jussupovi mõisa all, otse kaldal kivide vahel. Istub, toetades põsesarnadega kätele, sõrmede vahel lehvivad hõbedased habemekarvad, ja vaatab kaugusse, merele, aga tema jalge ette veerevad sõnakuulelikult, hellitlevalt rohekad lained, nagu pajataksid endast midagi vanale teadmamehele. Mingis hetkelises hulluses tundsin, et aga äkki tõuseb ta püsti, viipab käega ja meri tardub, klaasistub, aga kivid hakkavad liikuma ja karjuma ning kõik ärkab ümberringi elule, käratseb, räägib eri häältel iseendast, temast, temaga. Ma ei suuda sõnades kirjeldada, mida ma tookord tundsin; hinges oli vaimustus ja pelgus, aga pärast sulandus kõik õnnelikku mõttesse: „Ma pole ilmas vaeslaps, kuni elab see inimene!””

Ateist Gorki peaaegu jumalikustab Tolstoid: „Ta sarnaneb jumalaga; mitte Seebaoti ega olümposlasega, vaid sellise vene jumalaga, kes „istub vahtrapuust troonil kuldse pärna all. Ehk pole ta eriti majesteetlik, aga võib-olla on kavalam kui kõik teised jumalad. Mina, kes ma ei usu jumalat, vaatan teda miskipärast väga ettevaatlikult, väheke pelglikult, vaatan ja mõtlen: „See inimene on jumalasarnane!””

Gorki sõnul astuvad Tolstoi ees kahte leeri mitte ainult lained, vaid ka tsaari soost tegelased. Ta meenutab, kuidas Tolstoi sõidab Gaspra poole ja avastab, et tee on suletud: selle keskel seisavad kolm suurvürsti, imperaatori vanaonu pojad: Aleksandr Mihhailovitš (Sandro), Georgi Mihhailovitš ja Pjotr Nikolajevitš. Tolstoi „jäi Romanoveid vahtima karmil nõudlikul pilgul”, räägib Gorki, Romanovid keeravad kõrvale, aga ühe hobune astub pisut eemale, tammudes paigal, lastes Tolstoi mööda. „Tundsid ära, lollpead,” räägib krahv. „Hobune sai aru, et tuleb Tolstoile teed anda.”