Читать книгу Impeerium peab surema - Mihhail Zõgar - Страница 25

Kaupmeeskonna kuldne noorsugu ei arva erinevalt oma vanematest, et on kõiges tänu võlgu võimule. Need noored vaidlevad ametnikega, kaitsevad oma huve ja tekitavad peavalu rahandusminister Wittele. Valitsuses muutuvad Piiteri liberaalide – eesotsas Wittega – ja Moskva oligarhide suhted üha pingelisemaks.

1896. aastal toimub Nižni Novgorodis töösturite kongress, kus arutatakse tollimakse. Osaleb ka 68-aastane Dmitri Mendelejev (tollitariifide seaduse autor), kes teatab, soovides kõikidele vastastele kohta kätte näidata, et temaga on mõttetu vaielda, sest imperaator on temaga nõus. Saal jääb kohmetult vakka. Äkki ütleb üks noortest osalejatest: „Teadlase järeldused, mida toestatakse tsaari arvamusega, ei mineta mitte ainult oma veenvust, vaid kompromiteerivad ka teadust.”

Saalis istuv 28-aastane Nižni Novgorodi ajakirjanik ja kirjanik Peškov, kes kirjutab Gorki pseudonüümi all, küsib naabritelt hämmingus: kes on see jultunud tegelane? Talle seletatakse, et see on tekstiiliimpeeriumi pärija Savva Morozov. Morozov on 34-aastane, Mendelejevist kaks korda noorem.

Kõigest paar päeva hiljem algatab Morozov veel ühe skandaali. Nižni Novgorodi laada osalised saavad teada, et rahandusminister Witte on keeldunud pikendamast töösturite komitee laenutähtaegu riigipangas. Kõigepealt peab Morozov väljakutsuva kõne: „Praegu tuleb riiki ehitada raudtaladele … Meie õlgedele ehitatud tsaaririik pole elujõuline … Kui ametnikud räägivad vabrikutest-tehastest, tööliste olukorrast, siis te ju teate, et see on kirstupanek” – nõnda meenutab tema esinemist Gorki. Hiljem on Morozov nõus saatma – oluliselt teravamas toonis – vastutelegrammi Wittele, kus nõuab krediiti. Teised ärimehed peavad teksti küll väljakutsuvaks, kuid kiidavad selle heaks. Järgmisel päeval täidab Witte nende palve.