Читать книгу Impeerium peab surema - Mihhail Zõgar - Страница 14

Kolm päeva enne atentaati Pobedonostsevile, 4. märtsil 1901. aastal, koguneb Kaasani katedraali väljakule tohutu rahvamass. Siin pole mitte ainult noored, vaid ka pealinna kuulsused, nt kaks noort sotsialistist kirjanikku. Nad on teineteise täielikud vastandid. Üks noormees on heast perekonnast, Permi kuberneri poeg Pjotr Struve, teine on alamklassist, Aleksei Peškov, kes kasutab oma teostes pseudonüümi Maksim Gorki. Struve tegeleb professionaalselt poliitikaga riigis, kus pole poliitikat. Aasta varem on ta asutanud mõttekaaslastega Pihkvas riigi esimese sotsialistliku ajalehe Iskra. Gorki pole veel Iskrat lugenud, ta pole kohtunud ei Struve ega ajalehe teiste asutajate, Georgi Plehhanovi ja Vladimir Uljanoviga. Gorki on juba kirjutanud mitu jutustust, mis on teinud ta väga populaarseks noorte seas, kuid ta pole veel pealinna kolinud. Struve on 31-aastane, Gorki on 32, ta on tsaar Nikolai II eakaaslane.

Miiting Kaasani katedraali juures on ilmselt esimene massiline poliitiline meeleavaldus Venemaa ajaloos. Kokkutulnud kaitsevad tudengite õigusi, nõuavad, et tühistataks „ajutised reeglid”, mis lubavad iga poliitiliselt aktiivse üliõpilase koolist välja heita ja armeesse kutsuda. Kuigi miiting oli võimudega kooskõlastatud, muudab haridusminister Bogolepovi tapmine kõike. Pärast kolleegi surma võtab siseminister Dmitri Sipjagin vastu otsuse miiting keelustada.

„Oleme väljakul; valjuhäälselt elavaloomuline, närviliselt ärevil rahvahulk – mitte ühtegi politseinikku,” meenutab hiljem matemaatikateaduskonna üliõpilane Razumnik-Ivanov, kes on siis 22-aastane. „Politsei, ratsa ja jalgsi, kasakaüksustega, oli varjul väljakuga piirnevate majade hoovides. Ootame märguannet. Kõmatas keskpäevane kahur ja hakkas pihta … Väljaku keskel, tihedas rahvamassis, rulliti lahti punane lipp ja samal hetkel avanesid majade väravad Kaasani tänaval ja Jekaterininski kanalil, kasakate salgad sööstsid nuutidega lajatades rahva sekka. Valu- ja raevukarjed, veri, haavatute oiged; vaatajate pahameelehüüded, keda ratsa ja jalgsi liikuv politsei laiali ajades kõnniteedel peksis.”

Pekstavate seas pole mitte ainult üliõpilased, vaid ka pealinna eliit. Gorki meenutab, et paljud ohvitserid keeldusid allumast linnapea Kleigelsile, kes juhtis laialiajamist, aga paljud ohvitserid astusid kasakatega võitlusse.

„Nägin ühte ohvitseridest, kui ta tungis sandarmite ahelikust läbi. Ta oli üleni verine ja tema nägu oli nuudihoopidest moonutatud,” meenutab Gorki kirjas oma sõbrale Anton Tšehhovile. „Teine hüüab: „Neil pole õigust meid peksta, me oleme pealtvaatajad!” Rüseluse ajal tõmbasid ohvitserid naisi hobuste alt välja, vabastasid vahistatuid politsei küüsist ja pidasid end üleüldse üleval imeliselt,” kirjutab Gorki.

Kaasani katedraali juures toimunud miitingu peakangelane on endine Astrahani kuberner ja Riiginõukogu liige vürst Leonid Vjazemski. Nähes peksmist, jookseb ta linnapea Kleigelsi juurde ja karjub tema peale, nõudes otsekohe korralageduse lõpetamist, nimetab toimuvat elajalikkuseks ja süüdistab linnapead volituste ületamises. Kleigels ei reageeri. Üliõpilane Ivanov meenutab, et miitingulised on purustatud, läbipekstud, surutud Kaasani katedraali trepiastmetele, nad vajuvad kogu rahvamassiga kirikusse, toetades haavatuid; nood pannakse lamama marmorpinkidele Kutuzovi haua juures. „Katedraalis oli lõppemas pühapäevane jumalateenistus, mille katkestasid meie saabumine, kära ja karjed,” meenutab Ivanov. „Käärkambrist ilmus vaimuliku saadetud diakon: „Kas te olete loomad või inimesed? Jumalavallatud, te tormate pühakotta, kus käib jumalateenistus, ei võta mütse peast, märatsete … Häbi teil olgu!” „Diakon, mitte meie ei märatse, vaid politsei – vaadake neid veriseid ja haavatuid; meid aeti katedraali, me ei tulnud siia vabast tahtest …””

Pärast seda astub pühakotta politseipolkovnik ja teatab, et kõigil kokkutulnutel on pool tundi, et laiali minna ja näidata sellega oma seadusekuulekust. „Me ei tulnud demonstratsioonile selleks, et näidata oma riigitruudust!” meenutab Ivanov. Poole tunniga viiakse katedraalist minema haavatud, ülejäänud (500‒600 meest ja sadakond naist) vahistatakse. Gorki kirjutab Tšehhovile, et ametlikel andmetel on tapetud neli inimest, peksa said 62 meest ja 34 naist, haavatud politseinikke, sandarmeid ja kasakaid on 54. „Ma ei unusta seda lahingut iialgi! Kakeldi metsikult, loomalikult, nii üks kui ka teine pool. Naistel haarati juustest ja peksti nuutidega, ühel mu tuttaval naiskursuslasel klopiti selg siniseks, teisel löödi pea lõhki, veel ühel silm välja. Kuigi sihverplaat on verine, pole veel teada, kes võitis,” meenutab kirjanik.

Struve on vahistatud ja saadetakse Tveri, Gorki pääses arreteerimisest. Vürst Vjazemski on saadetud pagendusse – vastuhakk võimudele ja rahutustele õhutamine. Tolstoi, kes viibib Moskvas, on juhtunust jahmunud. Tal on taas häbi, et Vjazemski sai karistada, kuid teda ei puututa jälle.

„Austatud vürst Leonid Dmitrijevitš!” kirjutab ta pagendusse saadetule. „Teie mehisest, õilsast ja inimarmastajalikust tegevusest 4. märtsil Kaasani katedraali ees teab kogu Venemaa. Loodame, et seostate valitseja noomitust selle tegevuse eest ainult teda petvate inimeste jõhkruse ja julmusega, nagu teeme meiegi. Te tegite heateo ja vene ühiskond on teile selle eest igaveseks tänulik. Te eelistasite suhtuda jõhkrasse vägivalda põlgusega ja nõuda ligimesearmastust, mitte järgida sündsuse ja positsiooni tinglikke nõudeid, ning teie teguviis kutsub esile üldist lugupidamist ja tänu, mida me teile selle kirjaga väljendamegi.”

Tolstoi ei suuda end koguda, kuigi teda polnud Peterburis. Ta ei kirjuta Vjazemskile mitte enda, vaid kogu rahva nimel; nii teeb ta ka teiste üleskutsete puhul. Paari päeva pärast kirjutab ta kirja „Tsaarile ja tema abilistele” – see on tema kõige tähtsam publitsistlik tekst pärast „Mõttetuid unelmaid”, milles ta pakub välja kolmest punktist koosneva poliitilise reformi.

Esiteks „võrdsustada talurahvas kõigis õigustes teiste kodanikega” (muuhulgas „likvideerida mõttetu häbiväärne ihunuhtlus”). Teiseks reformida õiguskaitseorganeid, sest praegune politsei kõikvõimsus soodustab „pealekaebamist, spioneerimist, jõhkrat vägivalda”, „mitte rakendada inimesi laostavat, vene rahva kristlikule vaimule vastumeelset ja varem meie seadusandluses puudunud surmanuhtlust, mis on suurim, jumala ja inimese südametunnistusega keelatud kuritegu”. „Kolmandaks – likvideerida kõik piirangud haridusele, kasvatusele ja õpetamisele” (muuhulgas lubada luua koolid juutidele ja teistele rahvusvähemustele, lubada erakoole).

Tolstoi saadab kirja Peterburi. Seda ei avaldata muidugi kusagil ja keegi ei kavatse Tolstoi nõudmisi kuulda võtta. Kuid pealinna intelligents uurib kirja tähelepanelikult – see levib laialdaselt, nagu ka ülejäänud keelatud teosed. Tšertkov avaldab need välismaal ja neid levitatakse põranda all.

Aleksei Suvorin, Anton Tšehhovi sõber ja peamise Vene tabloidi Novoje Vremja toimetaja, olles lugenud Tolstoi kirja, kirjutab 29. mail päevikusse: „Meil on kaks tsaari: Nikolai II ja Lev Tolstoi. Kes neist on tugevam? Nikolai II ei saa midagi teha Tolstoiga, ei suuda kõigutada tema trooni, samas kui Tolstoi kõigutab Nikolai ja tema dünastia trooni kindlasti. Tolstoid neetakse, sinod määras talle karistuse. Tolstoi vastab, vastus levib käsikirjades ja välismaa ajalehtedes. Proovigu keegi Tolstoid puutuda. Kogu maailm pistab kisama ja meie juhtkond tõmbab saba jalge vahele. Kätte jõuab uus aeg ja see näitab end. See näitabki end juba sellega, et valitsus on täielikus segaduses ega tea, mida teha. „Kas minna magama või üles tõusta.” Aga kas see korralagedus kestab kaua? Saaks vähemalt surragi veendumuses, et omavoli on õõnestatud ja pole üldse vaja tormi, et see langeks. Tavaline tuul surub selle pikali.”