Читать книгу Impeerium peab surema - Mihhail Zõgar - Страница 19

1901. aasta augustis, pool aastat pärast kirikuvannet, jääb Tolstoi raskesti haigeks. Perekond kardab taas, et ta ei ela talve üle. Otsustatakse saata vanur Krimmi – lootuses, et sealne kliima aitab tal paraneda.

Krahvinna Panina, Tolstoi loomingu austaja, annab tema käsutusse oma luksusliku suvila Gaspras, mis piirneb ühelt poolt Venemaa kõige rikkamate inimeste, vürstide Jussupovite Krimmi mõisaga, teiselt poolt Ai-Todori ehk imperaatori lapsepõlvesõbra suurvürst Aleksandr Mihhailovitši (sugulased kutsuvad teda Sandroks) mõisaga. Pisut kaugemal on Livadijas imperaatori suveresidents. Kirikuvande alla pandud väljatõugatu sõidab perega puhkama impeeriumi kõige elitaarsemasse kuurorti.

Tolstoi sõidab rongiga. Teel, kui rong peatub Harkivis, tervitatakse teda vaksalis vaimustunult. Üleüldse on ovatsioonid Tolstoi auks selle aasta traditsioon. Tolstoi kirikuvandele reageerib pealinna publik nii, et austajad kogunevad galeriisse tema portree ette, mille autor on Ilja Repin, ja korraldavad kärarikka ovatsiooni. Kohe pärast seda võetakse portree maha ning näitus suletakse.

Tolstoi kolimisest Krimmi kirjutab nupukese Peterburgskaja Gazeta – siseminister Sipjagin keelab lehenumbri jaemüügi. Kirjastaja Suvorin paneb päevikusse kirja, et minister on Tolstoi peale solvunud, sest too mainis teda „Kirjas tsaarile ja tema abilistele”. Tolstoi kirjutas tõesti, et siseminister eksib, kui arvab, et „kui politsei õigel ajal rahva laiali ajab ja selle pihta tulistab, siis on kõik vaikne ja rahulik”.

Noorel kirjanikul Aleksei Peškovil ei vea niimoodi nagu krahv Tolstoil. Juba aprillis mõistetakse tema üle kohut artikli „Kaasani lahingust” pärast ja ta saadetakse asumisele Nižni Novgorodi kubermangu maakonnalinna (mitte kaugele kodumajast, küll aga suurtest rahvakogunemistest). Gorki esitab apellatsiooni, paludes saata end asumisele Krimmi, sest tal on tuberkuloos. Talle antakse luba, kuid klausliga, et ta ei tohi elada Jaltas, see tähendab suures linnas, pealinna eliidi silme all. Jaltas elab sel ajal Anton Tšehhov, aga Gasprasse tuleb Tolstoi. Gorki valib endale majakese Alupka lähedal, Tolstoi ning suurvürstide suveresidentside naabruses.

Krimmis halveneb Tolstoi tervis jätkuvalt. Tal diagnoositakse malaaria – tollal on see haigus surmavalt ohtlik. Tolstoi on juba 73-aastane. Ta on veendunud, et on suremas, ja nimetab oma seisundit valmistumiseks üleminekuks: ta ei tõuse voodist, piinleb palavikus. Suure kirjanikuga sõidavad hüvasti jätma kõik, kellel julgust jagub.

12. septembril tuleb Tolstoi juurde Anton Tšehhov. Naabri juurest astub läbi ka tsaari vanaonu poeg suurvürst Nikolai Mihhailovitš, kes nagu Tšehhovgi on kõigest 42-aastane. Tal on tsaaripere kõige valgustatuma pereliikme, ajaloolase ja kirjaniku maine. Tolstoi on hämmingus, mida tsaari sugulane temast tahab. Hiljem, kui Tolstoil hakkab parem, toob Tšehhov kaasa Maksim Gorki. Tolstoid külastab veel üks klassik, Venemaa juhtiv reporter, 48-aastane Vladimir Korolenko.

Тolstoi on Tšehhovist 32 ja Gorkist lausa 40 aastat vanem. Ta peab neid Venemaa parimateks noorteks kirjanikeks, suhtub neisse soojalt ja toetavalt. „Olen rõõmus, et nii Gorki kui ka Tšehhov meeldivad mulle, eriti esimene,” kirjutab Tolstoi pärast nende visiiti 29. novembril.

Tolstoil pole ülemineku asjus õigus: haigus taandub. Kolm suurt vene kirjanikku veedavad 1901/1902. aasta talve koos. Gorki kirjutab tollal oma kõige edukamat näidendit „Põhjas”, mis toob talle maailmakuulsuse. Tšehhov on juba välja mõelnud viimase näidendi „Kirsiaed” ja alustab tööd, mis vältab kolm aastat. Tolstoi lõpetab aeglaselt „Hadži-Murati”, kuid tema mõtted on mujal.