Читать книгу Impeerium peab surema - Mihhail Zõgar - Страница 17

„Vaimulike maailm oli meie jaoks uus, tundmatu,” meenutab Zinaida Hippius. „Me naersime: Nevski on Nikolajevski [Моskva] vaksali juures ju raudse eesriidega eraldatud. Mis seal on, selle taga, teel kloostri juurde? Ei tea: terra incognita.”

Ainus inimene nende boheemlikus seltskonnas, kes tunneb vaimulikke mitte ainult kuulu järgi, on Vassili Rozanov. Samuti tuntud ajakirjanik ja kriitik, kuigi natuke teise seltskonna inimene. Rozanov veiderdab peaaegu alati, ironiseerib enda üle, provotseerides ja keerates sellega üles nii vestluskaaslast kui ka lugejat. Ta lõhub stereotüüpe ja šabloone, naerdes välja kõiki, eriti iseennast. Ta ei pea häbiväärseks kirjutada tuttavatest jäledusi ja – mis on tolle aja kohta eriti ekstravagantne – panna kirja väga avameelseid ja ebameeldivaid asju enda kohta. Rozanov ei häbene oma arutlustes sisemisi vastuolusid, ta kaitseb tihti vastuolulisi seisukohti. „Kõlblus? Ma ei tea isegi, kuidas seda sõna kirjutatakse.”

Mingil määral saab Rozanovi vihkamist seletada tema isikliku draamaga. Ta oli abielus Apollinaria Suslovaga, oma iidoli Fjodor Dostojevski endise armukesega. Naine on Rozanovist 16 aastat vanem. Kõik seitse kooseluaastat terroriseerib ta Rozanovit, peksab teda, aga siis jätab maha – kuid ei anna ametlikku lahutust, nii et Rozanov on sunnitud elama oma uue naise ja viie lapse emaga vabaabielus.

Rozanov pole mingi suurilmategelane, ta elab üpris vaeselt isegi tuntud ajakirjanikuna, on sunnitud lisaraha teenima ametnikuna riigikontrollis, aga vahepeal saatma oma lõputuid artikleid kõikidesse ajakirjadesse järjepanu, isegi n-ö salongikõlbmatutesse („Lapsukestele piimaraha” – nii räägib Rozanov vabandavalt oma ajakirjanikutööst).

Merežkovskitele seisneb Rozanovi väärtus selles, et tema pool käivad külas mitte ainult boheemlastest literaadid, vaid ka vaimulikud. Just tema kodus püüavad Merežkovskid kompida pinnast oma uuele projektile. Just tema pool, kirjutab Hippius, „pandi tasahaaval maha rada paksu eesriide taha”.

Usulis-filosoofilise ühingu esimene istung toimub 29. novembril 1901. aastal geograafiaühingu väikeses saalis. Ruumis on hiiglaslik skulptuur, mis kingiti ühingule pärast hiljutist ekspeditsiooni. Et kuju osalejaid ei häiriks, mässitakse see kangasse. Zinaida Hippus oletab piirjoonte järgi, et see on Buddha kuju, ja nimetab seda kõikides oma mälestustes just nii. Ta eksib. Uudishimulik Aleksandr Benois otsustab järele vaadata, kes on debattide tumm tunnistaja, ja avastab, et „see pole hoopiski Buddha, vaid sarvedega, kihvadega, üleni karvane ja hiiglase kasvu hirmus Mongoli šaitaan”.

Koosolekute juhiks määratakse usaldusväärne inimene, vaimuliku akadeemia rektor piiskop Sergius (Starogorodski). 42 aastat hiljem, Teise maailmasõja ajal saab temast Moskva ja kogu Venemaa stalinlik patriarh. Kuid 1901. aastal on piiskop kõigest 34-aastane, ta kuulub samasse põlvkonda Merežkovski ja Hippiusega, kuigi tegelikult esindab eelmise sajandi juhti, Konstantin Pobedonostsevit.

Osalevad peaaegu kõik tollase Vene õigeusu kiriku suurimad arhiereid. Koosolekud tekitavad intellektuaalse revolutsiooni: esimest korda saab riigi kultuurieliit võimaluse diskuteerida võimu esindajatega, olgugi see mitte riik, vaid kirik. Formaalselt ei peeta koosolekuid avalikeks üritusteks, st need ei nõua politsei järelevalvet. Igal muul juhul peaks diskussioonil osalema politseinik, kes võiks igal hetkel ürituse katkestada. Koosolekutel võivad osaleda ainult ringi liikmed, aga tegelikult jagavad asutajad, st Merežkovskid ja teised, liikmepileteid kõigile soovijatele.

Peterburi liberaalne peavool suhtub koosolekutesse mõningase hukkamõistuga, meenutab Hippius, sest kõik religiooniga seotu tundub liberaalsetele ajakirjanikele tagurlik ja reaktsiooniline. Teisalt meenutab Hippius hiljem, et liberaalne ajakirjandus peab kõike, mis pole politiseeritud, sealhulgas Mir Iskusstva noori esteete ja idealiste, tagurlikuks ja reaktsiooniliseks.