Читать книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle - Страница 10

Siin ei ole koht nende katsumuste ja hädade meenutamiseks, mida väljarändavatel mormoonidel enne lõppsadamasse jõudmist tuli kannatada. Mississippi kallastelt olid nad Kaljumägede läänenõlvade poole rühkinud niisuguse järjekindlusega, millele ajaloost raske on võrdset leida. Pärismaalased, metsloomad, nälg, janu, väsimus ja tõved – kõik takistused, mida loodus vähegi oskas nende teele seada, ületati äärmise visadusega. Ometi oli pikk teekond ja alatised ohud ka kõige vapramaid nende seast arastanud. Ei olnud ühtegi, kes poleks siiras tänupalves põlvili langenud, kui nad enda ees lõpuks laia, päikesepaistest üle ujutatud Utah’ orgu nägid ning oma juhilt kuulsid, et see ongi tõotatud maa ja et need puutumata väljad peavad igaveseks nende omaks saama.

Young näitas end kohe osava valitsejana ja otsustusvõimelise pealikuna. Joonestati kaarte ja valmistati plaane, millel oli üldjoontes kavandatud tulevane linn. Ümberkaudsed maad jaotati farmideks ning jagati välja vastavalt iga isiku seisukohale. Kaupmees pandi kaubitsema ja käsitööline oma ametisse. Linnas tekkisid tänavad ja väljakud kui nõiaväel. Maal käisid kuivendus- ja tarastustööd, rajati ja seemendati põlde, nii et järgmine suvi nägi kogu maad juba nisusaagist kullendamas. Kõik õitses selles omapärases asunduses. Eelkõige kasvas üha kõrgemaks ja vägevamaks linna keskele püstitatav suur tempel. Varavalgest hilisõhtuni kopsisid vasarad ja sahisesid saed monumendi juures, mille sisserändajad püstitasid sellele, kes neid kindlalt läbi paljude ohtude oli juhtinud.

Kaks kõrbehädalist, John Ferrier ja tema väike saatusekaaslane, kelle ta oli lapsendanud, saatsid mormoone nende suure rännaku lõpuni. Väike Lucy Ferrier reisis üsna mugavasti vanem Stangersoni vankris – pelgupaigas, mida ta jagas mormooni kolme naise ja pojaga, kangekaelse ja ninaka kaheteistkümneaastase jõnglasega. Saanud lapseeale omase nõtkusega üle vapustusest, mille oli põhjustanud ema surm, muutus Lucy varsti naiste pailapseks ja leppis üsna hästi oma uue eluga liikuvas, telgiriidega kaetud kodus. Ka Ferrier toibus läbielatud raskustest ja äratas peagi tähelepanu kui vilunud teejuht ja väsimatu kütt. Nii kiiresti võitis ta oma uute kaaslaste lugupidamise, et rännaku lõppedes oldi üksmeelselt nõus andma temale niisama suur ja viljakas maatükk kui igale teisele asunikule, välja arvatud Young ise ja neli peavanemat – Stangerson, Kemball, Johnston ja Drebber.

Nõndaviisi saadud farmis ehitas John Ferrier endale tugeva palkmaja, mis järgnevatel aastatel sai nii palju lisaruume, et kasvas õige avaraks elamuks. Ferrier oli praktilise mõttelaadiga inimene, osavate kätega ja agar ning ettevõtlik. Raudne kehaehitus võimaldas tal hommikust õhtuni oma maid parandada ja harida. Sellest siis tuligi, et tema farm ja kogu ta majapidamine ülijõudsasti edenes. Kolme aasta pärast oli ta paremal järjel kui ta naabrid, kuue aasta pärast juba jõukas, üheksa pärast rikas, ja kaheteistkümne aasta pärast ei olnud kogu Salt Lake Citys poolt tosinatki meest, keda oleks saanud temaga võrrelda. Suurest sisemaa veekogust kuni kaugete Wahsatchi mägedeni ei tuntud ühtki nime paremini kui John Ferrieri oma.

Ühes, ja ainult ühes asjas solvas ta siiski oma usukaaslaste tundeid. Ei ükski väide ega veenmine suutnud teda mõjutada teiste meeste eeskujul mitmenaisepidamist sisse seadma. Oma järjekindla keeldumise ses suhtes jättis ta põhjendamata, jäi aga püsivalt ning järeleandmatult oma otsuse juurde. Oli neid, kes süüdistasid teda usulises leiguses, ja oli teisi, kes panid tema hoiaku varaahnuse ja kitsiduse arvele. Mõned jälle rääkisid mingist varasemast armuloost ja Atlandi kallastele igatsema jäänud blondist tütarlapsest. Missugune see põhjus ka polnud, Ferrier jäi rangelt vallaliseks. Igas muus suhtes toimis ta aga kooskõlas noore asunduse religiooniga ja saavutas õigeuskliku ning sirgjoonelise mehe kuulsuse.

Lucy Ferrier kasvas palkmajas üles ja abistas oma kasuisa kõigis tema ettevõtmistes. Karge mäestikuõhk ja palsamine männilõhn asendasid noorele tüdrukule hoidjat ja ema. Sedamööda kuidas aasta järgnes aastale, sirgus ta pikemaks ja kasvas tugevamaks, pale muutus jumekamaks ja samm nõtkemaks. Nii mõnigi teekäija Ferrieri farmist mööda viival maanteel tundis elustuvat ammu ununenud mõtteid, kui jälgis ta painduvat tütarlapsekuju nisuväljade vahel kergel sammul kõndimas või kohtas teda isa mustangi seljas, keda ta käitles tõelise läänelapse kerguse ja graatsiaga. Nii puhkes pung õitsele, ja kui möödus aasta, mil ta isa kõige rikkamaks farmeriks sai, ei leidunud Lucyst kaunimat ameerika tütarlast kogu Vaikse ookeani poolsel mandrinõlval.

Ometi polnud see isa, kes esimesena avastas, et laps oli arenenud naiseks. Isad avastavad seda harva. Too salapärane muutus on liialt peen ja arenguastmed nii vaevumärgatavad, et seda ei saa mõõta kuupäevadega. Kõige vähem on sellest teadlik neiu ise, kuni kellegi häälekõla või käepuudutus ta südame põksuma paneb ja ta uhkuse ning hirmutundega avastab eneses ärganud uue, avarama olemuse. Vähe on neid, kes ei suuda seda päeva meenutada ega mäleta üht väikest vahejuhtumit, mis uue elu koidikut kuulutas. Lucy Ferrieri puhul oli see juhtum juba iseenesestki küllalt tõsine, arvestamata selle järgnevat mõju tema enese ja paljude teiste saatusele.

Oli soe juunihommik ja „viimsepäeva pühakud” olid nii usinasti ametis nagu mesilased, kelle taru nad oma embleemiks olid valinud. Põldudelt ja tänavailt tõusis inimliku töökuse sumin, mis tõesti meenutas mesipuud. Mööda tolmuseid maanteid voorisid raskesti koormatud muulade pikad read, kõik suunaga läände, sest Kalifornias oli puhkenud kullapalavik ja tee, mis maad mööda sinna viis, läks läbi äravalitute linna. Seal liikusid ka kaugetelt karjamaadelt tulevad lamba- ja härjakarjad ning väsinud sisserändajate voorid, inimesed ja hobused lõputust teekonnast ühteviisi tülpinud. Läbi selle kireva summa kappas Lucy Ferrier, rajades endale teed vilunud ratsaniku osavusega. Ta kaunis nägu õhetas kiirest traavist ja selja taga lehvisid tal pikad kastanpruunid juuksed. Isa oli ta mingi ülesandega linna saatnud ja nüüd tõttas ta sihtkoha poole, täis nooruse kartmatust, nagu oli teinud palju kordi varemgi, mõeldes ainult oma ülesandest ja sellest, kuidas seda täita. Reisitolmused õnneotsijad jäid talle imestunult järele vaatama ja isegi ükskõiksed indiaanlased, kes vedasid linna parkimata karusnahku, kaotasid pisut oma stoilisest rahust, imetledes kahvatunäolise neiu ilu.

Ta oli jõudnud äärelinna, kui korraga tõkestas teed suur veisekari, kes tuli preeriast poole tosina metsiku välimusega karjuse saatel. Oma kannatamatuses püüdis neiu sellest takistusest läbi pääseda ja ajas hobuse karja keskele, kus näis olevat vaba ruumi. Vaevalt oli ta aga ilusasti sinna saanud, kui loomad tagantpoolt peale surusid, ja pikasarveliste põrnitsevate härgade vool pigistas ta tihedasti endi vahele. Harjunud kariloomadega tegelema, ei sattunud neiu selles olukorras ärevusse, vaid kasutas iga võimalust oma hobuse edasiajamiseks, lootes loomakarjast läbi pääseda. Õnnetuseks lõi üks härg kas kogemata või meelega sarved tugevasti vastu mustangi külge ja pani tolle perutama. Silmapilk ajas mustang end norsatades tagajalgadele püsti ja kepsles ning viskles nii, et oleks iga vähem vilunud ratsaniku sadulast maha visanud. Olukord oli väga hädaohtlik. Iga kord, kui hobune neljale jalale laskus, sattus ta jälle sarvede otsa, mis põhjustas uue ärritushoo. Tütarlaps pidi kogu jõu kokku võtma, et end sadulas hoida, sest vähimgi vääratus oleks tähendanud kohutavat surma kohmakate hirmunud loomade sõrgade all. Kuna ta polnud ootamatute hädaohtudega harjunud, hakkas tal pea pööritama ja käsi ratsmete ümber lõtvuma. Üleskeerutatud tolmupilv ja rabelevatest loomadest tõusev aur matsid tal hinge ja meeleheites oleks ta juba oma jõupingutustest loobunud, kui kellegi sõbralik hääl peaaegu ta kõrval poleks abi tõotanud. Samal hetkel haaras pruun sooniline käsi hirmunud hobusel suu kõrvalt kinni, aitas läbi karja teed rajada, ja peagi oli neiu ohust pääsenud.

„Loodan, et te haiget ei saanud, preili,” sõnas päästja aupaklikult.

Lucy vaatas üles uljasse tõmmusse näkku ja naeris. „Ma olen ainult hirmsasti kohkunud,” ütles ta lapselikult. „Kes oleks võinud arvata, et mingisugune tõprakari Ponchole nii hullusti hirmu nahka ajab!”

„Jumal tänatud, et te sadulasse jäite,” ütles teine tõsiselt. Ta oli pikakasvuline, metsiku välimusega noormees, istus võimsa kimli seljas, kandis jämedakoelist kütiriietust ja pikka vintpüssi üle õla.

„Olete vist John Ferrieri tütar,” tähendas ta. „Nägin teid ennist tema õuest välja ratsutamas. Kui teda näete, küsige, kas ta mäletab Hope’isid St. Louisist. Kui ta toosama Ferrier on, siis minu isa ja tema olid omal ajal suured semud.”

„Ehk oleks parem, kui tuleksite ja küsiksite ise,” sõnas neiu tagasihoidlikult.

Noormehele näis ettepanek meeldivat ja ta tumedad silmad lõid rõõmust särama.

„Seda ma teen,” ütles ta. „Ainult et me oleme kaks kuud mägedes hulkunud ja pole seetõttu külaskäiguks just sobivas vormis. Ta peab mind vastu võtma nii, nagu ma olen.”

„Tal on tublisti põhjust teid tänada ja samuti ka minul,” vastas neiu. „Ta hoiab mind väga, ja kui nood veised mind surnuks oleksid trampinud, poleks ta sellest kunagi üle saanud.”

„Mina samuti mitte,” sõnas ta kaaslane.

„Teie! Sellest ma küll aru ei saa, kuidas see teile midagi võiks tähendada. Te ei ole ju isegi meie sõber.”

Noore küti tõmmu nägu muutus selle märkuse peale nii morniks, et Lucy Ferrier valjusti naerma puhkes.

„Oh, ega ma seda siis tõsiselt mõelnud,” ütles ta. „Nüüd te muidugi olete sõber ja peate meile külla tulema. Praegu pean aga jälle edasi kihutama, või muidu ei usalda isa mulle enam oma asjaajamisi. Nägemiseni!”

„Nägemiseni!” vastas noormees oma laia sombreerot kergitades ja kummardus ta väikese käe kohale. Neiu pööras mustangi ümber, nähvas sellele piitsaga ja sööstis rulluvasse tolmupilve kadudes mööda laia maanteed minema.

Vaikivana ja tõsisena ratsutas noor Jefferson Hope oma kaaslastega edasi. Nad olid Nevada mägedes hõbedat otsinud ja pöördusid parajasti tagasi Salt Lake Citysse, et muretseda siin küllaldaselt kapitali mõnede avastatud maagisoonte kaevandamiseks. Ta oli selles ettevõttes niisama agar olnud kui teisedki, kuni äsjane ootamatu vahejuhtum ta mõtetele hoopis teise suuna andis. Ilus noor tütarlaps, aval ja kosutav nagu Sierra tuuled, oli ta vulkaanilist, taltsutamatut südant kõige sügavama põhjani erutanud. Kui neiu ta vaatepiirilt oli kadunud, mõistis ta, et tema ellu on tulnud pööre ja et ei hõbedaspekulatsioonid ega miski muu või talle iial olla nii tähtsad kui see uus tunne, mis vallutas kõik ta mõtted. Ta südames ärganud armastus ei olnud poisikese äkiline muutlik tuju, vaid pigem käskiva meelelaadi ning tugeva tahtega mehe ohjeldamatu, äge kirg. Ta oli harjunud kõiges, mida ette võttis, edu saavutama. Nüüdki tõotas ta oma südames, et võidab selle neiu poolehoiu, kui üldse inimlikud pingutused ja visadus suudavad talle õnnestumist kindlustada.

Ta külastas John Ferrieri tolsamal õhtul ja veel palju kordi, kuni ta nägu farmis omaseks sai. Viimase kaheteistkümne aasta jooksul oli orgu sulgunud ja töösse süvenenud Johnil vähe võimalusi olnud välismaailma uudiseid kuulda. Jefferson Hope võis talle kõigest pajatada ja teha seda nii, et see huvitas Lucyt samuti nagu ta isagi. Ta oli Kalifornias uusasukas olnud ja võis jutustada nii mõnegi imekspandava loo noil rahulikel päevil metsikus saamahimus kokku aetud ja jälle kaotatud varandustest. Ta oli ka olnud karusnahakütt, hõbedaotsija ja karjakasvataja ning võtnud osa retkedest tundmatuile aladele. Kus iganes võis leida närvekõditavaid seiklusi, seal oli neid otsinud ka Jefferson Hope. Varsti hakkas ta vanale farmerile meeldima, nii et viimane tema voorustest rääkides kiidusõnadega kitsi ei olnud. Niisugustel puhkudel Lucy vaikis, kuid puna tema palgel ja ta õnnelikult säravad silmad näitasid vägagi selgesti, et ta noor süda ei olnud enam tema oma. Ta auväärt isa võib-olla ei märganud neid sisemise muutuse tundemärke, kuid mehele, kes ta armastuse oli võitnud, ei jäänud need kindlasti tähele panemata.

Ühel suveõhtul tuli Hope nelja kihutades mööda maanteed, peatus värava juures, viskas ratsmed üle tara ja sammus mööda jalgteed maja poole. Lucy, kes parajasti uksel seisis, tuli talle vastu.

„Pean ära minema, Lucy,” ütles ta neiu mõlemat kätt oma pihku võttes ja talle õrnalt otsa vaadates. „Praegu ma sind kaasa ei kutsu, aga kas sa siis oled valmis tulema, kui ma tagasi jõuan?”

„Ja millal siis?” päris Lucy naeratades ja punastades.

„Kõige enam paari kuu pärast. Siis tulen sulle järele, kallis. Keegi ei saa meie vahel seista.”

„Ja mis isa sellest arvab?” küsis Lucy.

„Tema andis oma nõusoleku, tingimusel, et me need kaevandused ilusasti käiku laseme. Selle koha pealt pole mul midagi karta.”

„No kui sina ja isa juba kõiges kokku olete leppinud, siis pole muidugi enam midagi öelda,” sosistas Lucy, põsk vastu tema laia rinda.

„Jumal tänatud!” sõnas noormees kähedalt, kummardus ja suudles neiut. „See on siis otsustatud. Mida kauemaks ma jään, seda raskem on minna. Mind oodatakse kanjoni juures. Nägemiseni, mu lemmik, nägemiseni. Kahe kuu pärast näed mind jälle.”

Nende sõnadega rebis ta end neiust lahti, kargas hobuse selga ja kappas tuhatnelja minema, ilma et isegi tagasi oleks vaadanud: ta nagu kartis, et tal võib-olla ei piisa meelekindlust, kui ta mahajääjale kas või ainsagi pilgu heidaks. Lucy seisis väraval ja vaatas talle järele, kuni ta silmist kadus; siis sammus ta majja tagasi – kõige õnnelikum tütarlaps kogu Utah’s.