Читать книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle - Страница 16

„Mu vaim mässab tardumuse vastu, Watson,” ütles Sherlock Holmes, pannes sõrmeotsad vastamisi ning toetades küünarnukid tooli käetugedele nagu inimene, kes vestlust naudib. „Andke mulle probleeme, andke mulle tööd, andke mulle kõige segasem salakiri, kõige keerulisem analüüs, ja ma olen oma sõiduvees. Ma põlgan olesklemise töntsi rutiini. Ihkan vaimset erutust. Seepärast valisingi endale nii iseäraliku elukutse või pigemini lõin selle, sest olen sel alal ainus kogu maailmas.”

„Ainus eradetektiiv?” pärisin ma kulme kergitades.

„Ainus nõuandev eradetektiiv,” vastas ta. „Olen omal alal viimane ja kõrgeim instants. Kui Gregson või Lestrade või Athelney Jones enam midagi peale ei oska hakata – mis on muide nende juures tavaline –, siis antakse asi minu kätte. Ma uurin neid andmeid kui ekspert ja langetan spetsialisti otsuse. Niisugustel juhtudel ei nõua ma mingit hüvitust. Mu nimi ei esine üheski ajalehes. Töö ise, rõõm leida oma erakordsetele võimetele tegevusvälja on mulle suurimaks tasuks. Kuid teil endalgi on ju võimalusi olnud mu töömeetodeid näha – näiteks Jefferson Hope’i juhtumi puhul.”

„Seda küll,” laususin ma siiralt. „Mitte miski pole mind kogu elu jooksul nii rabanud. Ma isegi kirjeldasin toda juhtumit raamatukeses, mis kandis pisut fantastilist pealkirja „Etüüd punases”.”

Ta raputas kurvalt pead. „Sirvisin selle läbi,” sõnas ta. „Ausalt öeldes ei saa ma teile selle puhul õnne soovida. Kuriteojuhtude uurimine on – või peaks olema – täppisteadus ja seda peaks käsitletama niisama külmalt ja kiretult. Teie olete püüdnud sellele romantilist kõrvalmaiku anda, mis tekitab umbes säärase efekti, nagu oleksite põiminud Eukleidese viiendasse teoreemi mõne armuloo või jutustuse neiukese pagemisest.”

„Aga selles oli romantikat,” ajasin ma vastu. „Ma ei võinud ju fakte võltsida.”

„Mõned faktid oleks tulnud surnuks vaikida või vähemalt oleks pidanud neid käsitledes ilmutama rohkem mõõdutunnet. Ainus märkimisväärne asi tolle juhtumi juures oli täpne analüütiline arutlus, mis aitas mul tagajärgedest põhjused tuletada ning sel teel kogu lugu lahendada.”

Mind pahandas selline kriitika teose kohta, mille olin kavandanud just eriliselt tema meeleheaks. Tunnistan, et mind ärritas ka tema kalduvus ennast esile tõsta, mis näis nõudvat, et iga rida mu raamatus oleks pühendatud ainult tema erakordsetele tegudele. Nende aastate jooksul, mil ma Holmesiga koos Baker Streetil elasin, olin enam kui kord tähele pannud, et mu kaaslase rahuliku ja õpetliku kõneviisi varjus peitub väike annus edevust. Ma ei lausunud muidugi sõnagi, istusin ainult ja silusin oma haiget jalga. Mõni aeg tagasi oli sellest musketikuul läbi lastud, ja kuigi see ei takistanud mind käimast, valutas jalg tülikalt iga ilmamuutuse puhul.

„Mu praktika laienes hiljuti mandrile,” lausus Holmes natukese aja pärast, oma vana kanarbikujuurest piipu täites. „Mind konsulteeris möödunud nädalal François le Villard, kes, nagu te ehk teate, on viimasel ajal Prantsuse kriminaalpolitseis silma paistma hakanud. Tal on kelti kiire taip, kuid vajaka jääb täpsetest teadmistest, millel on oluline tähtsus kõrgemate tulemuste saavutamiseks tema kunstis. Asi puutus ühte testamenti ning pakkus teataval määral huvi. Võisin tema tähelepanu juhtida kahele samalaadsele juhtumile – üks Riias aastal 1857 ja teine St. Louisis aastal 1871 –, mis viisidki ta õigele lahendusele. Siin on kiri, milles ta tänab mind abi eest, – sain selle just täna hommikul.”

Rääkides viskas ta mulle välismaise kirjapoogna. Lasksin pilgu sellest üle käia ja mulle hakkas silma ülistavate sõnade küllus, nende hulgas niisugused nagu „hiilgav”, „meisterlik” ja „peen töö”, mis kõik andsid tunnistust prantslase palavast imetlusest.

„Ta kirjutab nagu õpilane õpetajale,” sõnasin ma.

„Oh, ta hindab mu abi liiga kõrgelt,” lausus Sherlock Holmes kergelt. „Ta on ise märkimisväärselt andekas ning valdab kaht omadust kolmest, mis ideaalsel detektiivil peavad olema. Tal on tähelepanuvõimet ja oskust järeldusi teha. Puudu jääb ainult teadmistest, aga need peaksid aja jooksul tulema. Praegu tõlgib ta mu töökesi prantsuse keelde.”

„Teie töid?”

„Ah teie ei teagi?” naeris Holmes. „Jah, olen süüdi mitme monograafia ilmumises. Need käsitlevad kõik tehnilisi küsimusi. Siin näiteks on „Mitmesuguste tubakate tuha eristamisest”. Selles loetlen ma sada nelikümmend sigari-, sigareti- ja piibutubaka liiki, illustreerides värviliste klišeedega tuhkade erinevusi. See on küsimus, mis kriminaalprotsessides pidevalt üles kerkib, olles vahel pidepunktina väga tähtis. Kui te saate näiteks kindlalt öelda, et mingi mõrva on sooritanud mees, kes suitsetas india sigarit, vähendab see enesestmõistetavalt teie otsimisvälja. Treenitud silmale on tritšinoopoli sigari musta tuha ja linnusilmatubaka valgete ebemete vahel niisama suur vahe nagu kartuli ja kapsa vahel.”

„Teil on harukordne anne pisiasjade märkamiseks,” tähendasin.

„Hindan nende tähtsust. Siin on mul monograafia jälgede uurimise kohta koos mõningate märkustega kipsi kasutamisest nende säilitamiseks. Siin on ka huvitav väike uurimus kutsetöö mõjust käe kujule, kivitrükis piltidega katusepanijate, madruste, korgilõikajate, trükiladujate, kangrute ja teemandilihvijate kätest. See on suure praktilise väärtusega asi teaduslikel alustel töötavale detektiivile, eriti tundmatute laipade puhul või kurjategija varasema tegevuse väljaselgitamisel. Aga ma vist tüütan teid oma lemmikharrastusega.”

„Sugugi mitte,” kinnitasin ma tõemeeli. „Mulle pakub see suurt huvi, eriti kuna mul on võimalust olnud jälgida selle rakendamist tegelikkuses. Aga te kõnelesite äsja tähelepanuvõimest ja järeldamisoskusest. Kindlasti sisaldab esimene teataval määral ka teist.”

„Vaevalt küll,” vastas ta mõnulevalt tugitooli sügavusse laskudes ning piibust pakse siniseid suitsurõngaid puhudes. „Tähelepanekutest tean näiteks, et te käisite täna hommikul Wigmore Streeti postkontoris, järelduste abil aga, et läksite sinna telegrammi saatma.”

„Õige!” imestasin ma. „Mõlemas punktis õige! Tunnistan aga, et ma ei mõista, kuidas te selleni jõudsite. Telegrammi saatmise mõte tuli mulle õige äkki ja ma ei kõnelnud sellest kellelegi.”

„Oh, see oli üpris lihtne,” vastas ta mu hämmastuse üle naeru kõhistades, „nii lihtlabane, et seletuse andmine on vist liigne, aga siiski – võib-olla aitaks see tähelepanekuid ja järeldusi piiritleda. Ma panin tähele, et teil on kingade külge jäänud veidi punakat mulda. Just Wigmore Streeti postkontori ees on sillutis üles kistud ja muld niimoodi laiali loobitud, et postkontorisse on raske minna ilma mullahunnikusse astumata. Pinnas on seal seesuguse erilise punaka värvusega, millist minu teada ümbruskonnas kuskil mujal ei leidu. Nii palju oli tähelepanekuid. Ülejäänu on järeldused.”

„Kuidas te järeldasite, et ma telegrammi saatsin?”

„Noh, kuna istusin kogu hommiku teisel pool lauda, teadsin muidugi, et kirja te ei kirjutanud. Teie kirjutuslaual nägin ka tervet poognat marke ja kõhukat pakki postkaarte. Milleks muuks te siis veel postkontorisse võisite minna kui mitte telegrammi saatma. Jätke kõik teised tegurid kõrvale, ja see, mis järele jääb, peab olema õige.”

„Antud juhul on see tõepoolest nii,” vastasin ma, mõelnud veidi. „Nagu te ütlesite, oli küsimus muidugi väga lihtne. Aga kas te peaksite mind häbematuks, kui ma teie teaduslikud meetodid veidi raskemale proovile paneksin?”

„Vastuoksa,” kostis ta, „uuriksin suurima rõõmuga ükskõik millist probleemi, mille võiksite mulle esitada.”

„Olen kuulnud teid ütlevat, et inimesel on raske kasutada igapäevast tarbeeset, jätmata sellele oma isikupärast pitserit, mida vilunud vaatlejal on võimalik välja lugeda. Noh, mul on siin kell, mille ma hiljuti sain. Kas te oleksite nii lahke ja laseksite mul kuulda oma arvamust uuri endise omaniku iseloomu või harjumuste kohta?”

Ulatasin talle kella, endal väike lõbutunne südames, sest minu arvates oli ülesanne lahendamatu ja ma olin mõelnud selle ainult õppetunniks pisut üleolevalt enesekindla tooni vastu, mida Holmes vahetevahel tarvitas. Ta kaalus kella käes, uuris üksisilmi numbrilauda, avas kapsli ning silmitses kellavärki – algul palja silmaga ja siis tugeva luubi abil. Suutsin vaevu maha suruda muhelust, kui ta lõpuks kellakapsli klõpsatades kinni pani ja uuri nukra näoga mulle tagasi andis.

„Siin pole peaaegu mingeid märke,” tähendas ta. „Kella on hiljuti puhastatud ja sellega mind kõige väärtuslikumatest andmetest ilma jäetud.”

„Teil on õigus,” vastasin. „Kella puhastati, enne kui see mulle saadeti.”

Endamisi panin pahaks, et mu kaaslane oma läbikukkumise varjamiseks nii mannetu vabanduse esitas. Mis andmeid ta siis puhastamata kellalt lootis leida?

„Mu vaatlus ei andnud küll rahuldavat vastust, kuid ei olnud ka täiesti viljatu,” tähendas ta unelevate, läiketute silmadega lakke vaadates. „Mööndes vea võimalikkust, ütleksin, et kell kuulus teie vanemale vennale, kes päris selle isalt.”

„Seda järeldate kahtlemata H. W-st kella tagaküljel?”

„Täpselt. Täht W vihjab teie enda perekonnanimele. Uur on ligemale viiskümmend aastat vana ja initsiaalid on niisama vanad kui kell, järelikult graveeriti need isa jaoks. Väärisesemed pärib tavaliselt vanem poeg, ja väga tõenäoliselt kannab ta sama nime mida isagi. Teie isa, kui ma õigesti mäletan, on juba ammu surnud. Järelikult oli kell teie vanema venna käes.”

„Siiani klapib,” ütlesin. „Lisate veel midagi?”

„Ta oli lohakate kommetega mees – väga lohakas ja hooletu. Talle pärandati korralik elujärg, tema aga raiskas oma võimalused ära, elas mõnd aega vaesuses, jõudes vahetevahel siiski jälle lühikeseks ajaks haljamale oksale, hakkas aga lõpuks jooma ja suri. See on kõik, mida ma saan järeldada.”

Hüppasin toolilt püsti ning lonkasin läbematult toas ringi, süda täis kibedust.

„See on teist alatu, Holmes,” nurisesin. „Ma poleks uskunud, et te selleni laskute. Olete mu õnnetu venna eluloo kohta järele pärinud ja teete nüüd näo, nagu tuletaksite oma teadmised mingil fantastilisel viisil. Te ei looda mind ometi uskuma panna, et lugesite seda kõike välja sellest vanast kellast! See pole sõbramehe tegu, ja kui otse välja öelda, lõhnab pettuse järele.”

„Kallis sõber,” sõnas Holmes lepitavalt, „palun vabandage mind. Suhtusin asjasse nagu abstraktsesse probleemi ning unustasin, kui isiklik ja valus see teile võib olla. Ent kinnitan ometi, et mul polnud aimu teie venna olemasolustki, enne kui te mulle selle uuri andsite.”

„Aga kust, pagana pihta, te siis need faktid võtsite? Need on absoluutselt õiged, viimase kui üksikasjani.”

„Oh, eks mul oli lihtsalt õnne. Võisin ju ainult öelda, kuidas oli lugu tõenäosuse seisukohalt. Ma ei lootnudki täpne olla.”

„Ega see teil kõik paljas oletus ei olnud?”

„Ei, ei – ma ei oleta kunagi. Huupi oletamine on äärmiselt halb harjumus ja mõjub loogilisele järeldusvõimele hukatuslikult. Kummaline tundub see teile ainult sellepärast, et te ei jälgi mu mõttekäiku ega märka tillukesi fakte, millest võivad tuleneda suured järeldused. Näiteks alustasin ma väitega, et teie vend oli hooletu. Kui te kellakapsli alumist poolt vaatate, siis märkate, et see on üleni kriimustusi täis, mis tuleb harjumusest pidada samas taskus teisi kõvu esemeid, nagu münte ja võtmeid. Ei ole mingi vägitükk väita, et inimene, kes viiekümneginise uuriga nii muretult ümber käib, peab olema lohakas. Ka ei ole teab kui keeruline järeldada, et mehe eest, kes nii väärtusliku eseme pärib, on ka muus suhtes hästi hoolitsetud.”

Noogutasin märgiks, et saan ta mõttekäigust aru.

„Inglise pandimajapidajatel on tavaks kella hoiule võttes kviitungi number nööpnõela otsaga kapsli siseküljele kraapida. See moodus on mugavam kui lipiku kasutamine, sest nii pole vaja karta, et number kaoks või valele kellale satuks. Sellel kellakapslil võib luubi abil näha tervelt nelja niisugust numbrit. Järeldus: teie vend istus sageli kuival. Sekundaarne järeldus: vahetevahel oli tal ka paremaid päevi, sest muidu poleks ta saanud kella välja lunastada. Lõpuks palun teid vaadata seesmist katteplaati, milles on võtmeauk. Vaadake tuhandeid kriimustusi augu ümber – märke võtme libisemisest. Missuguse kaine mehe võti oleks vedanud sellised kriimud? Joodiku kella ei näe te aga kunagi nendeta. Ta keerab uuri üles öösel ja ebakindel käsi jätab endast jäljed. Mõistatuslikku pole siin midagi.”

„Kõik on selgemast selge,” kostsin mina. „Kahetsen, et tegin teile ülekohut. Oleksin pidanud teie imepäraseid võimeid rohkem usaldama. Tohin ma küsida, kas teil on momendil ka mõni kutsealane probleem käsil?”

„Mitte ühtegi. Ja see võtab tuju ära. Ma ei saa elada ilma vaimse pingeta. Mis mõtet on niisugusel elul! Tulge siia akna juurde. Olete te kunagi näinud nii morni, sünget ja kasutut maailma? Vaadake, kuidas kollane udu venib mööda tänavat ja ujub üle määrdunudhallide majade. Mis võiks veel lootusetumalt proosaline olla? Mis kasu on võimetest, doktor, kui neid pole kuskil rakendada? Kuriteod on tüütult tavalised, elugi on tüütult tavaline, ja ühelgi omadusel peale kõige tavalisemate pole maa peal kohta.”

Avasin suu, et sellele ilukõnele vastata, kui kiire koputuse järel sisenes perenaine ja tõi vaskkandikul nimekaardi.

„Teie juurde tuli keegi noor daam, sir,” ütles ta mu kaaslasele.

„Miss Mary Morstan,” luges Holmes. „Hm! Ma ei mäleta seda nime kuulnud olevat. Paluge ta sisse, missis Hudson. Ärge minge ära, doktor Watson. Mulle meeldiks, kui te siia jääksite.”