Читать книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle - Страница 2

1878. aastal lõpetasin ma Londoni ülikooli diplomeeritud arstina ja siirdusin Netleysse, et läbi teha sõjaväekirurgidele ette nähtud kursus. Pärast sealseid õpinguid määrati mind korrakohaselt viiendasse Northumberlandi laskurrügementi kirurgi assistendiks. Rügement asus tollal Indias, ja enne kui ma kohale jõudsin, oli puhkenud teine Afganistani sõda1. Bombays maabunud, sain teada, et minu väeosa oli läbi mäekitsuste edasi liikunud ja juba sügavale vaenlase maale jõudnud. Koos paljude teiste ohvitseridega, kes olid samasuguses olukorras nagu minagi, läksin siiski järele ja jõudsin õnnelikult Kandah~ri, kus leidsin oma rügemendi eest ja asusin otsekohe oma ametikohustuste täitmisele.

Sõjaretk tõi paljudele ordeneid ja auastmeid, minule aga ainult õnnetust ja häda. Mind viidi oma brigaadist üle Berkshire’i brigaadi, kellega koos võtsin osa saatuslikust Maiwandi lahingust. Seal sain ma õlast haavata: kuul purustas luu ja riivas rangluualust tuiksoont. Oleksin tapahimuliste ghaaside2 kätte langenud, kui mu tentsik Murray poleks ustavust ning vaprust üles näidanud, mind pakihobuse selga heitnud ja õnnelikult Briti vägede juurde toonud.

Valust kurnatuna ja mitme päeva vintsutustest nõrgana viidi mind koos suure haavatute vooriga Peshawari keskhospitali. Siin ma toibusin ja jõudsin juba niipalju paraneda, et võisin mööda palateid jalutada ning verandal pisut päikest võtta, kui mind järsku tabas kõhutüüfus, see meie India valduste needus. Mitu kuud ei lootnud keegi, et ma ellu jään, ja kui ma viimaks toibusin ning paranema hakkasin, olin nii nõrk ja nii kõhnaks jäänud, et arstlik komisjon otsustas mind päevagi viivitamata Inglismaale tagasi saata. Sõjaväe transpordilaevaga „Orontes” saadetigi mind teele ja kuu aega hiljem astusin Portsmouthi sadamasillale. Ma olin täiesti otsas, kuid isalik valitsus lubas mul järgnevad üheksa kuud kasutada selleks, et katsuda oma tervist parandada.

Mul ei olnud Inglismaal ei sõpru ega sugulasi ja seepärast olin vaba kui tuul – ehk nii vaba kui üksteist šillingit ja kuus penni sissetulekut päevas lubab inimesel olla. Niisuguses olukorras tõmbas mind loomulikult London, see suur kloaak, mis kõiki impeeriumi loodreid ja päevavargaid vastupandamatult enda poole tõmbab. Mõnda aega peatusin Strandil3 hotellis. Mu elu oli sisutu ning kõle ja oma rahanatukest kulutasin märksa vabamalt, kui oleksin tohtinud. Kuna mu majanduslik seisund selle tõttu kaunis murettekitavaks muutus, mõistsin varsti, et pean kas pealinnast lahkuma ja kuhugi maale elama asuma või oma eluviisi täielikult ümber korraldama. Valisin viimase tee: otsustasin hotellist lahkuda ja mõnes vähenõudlikumas ning odavamas linnajaos korteri üürida.

Samal päeval, mil ma sellele otsusele olin jõudnud, juhtusin parajasti seisma „Criterioni” baari juures, kui keegi mulle õlale koputas. Pöörasin ümber ja tundsin ära noore Stamfordi, kes oli töötanud Püha Bartholomeuse kliinikus minule alluva velskrina. Üksildasel inimesel on tõepoolest meeldiv näha Londoni suures kõrbes tuttavat nägu. Endistel aegadel polnud Stamford mulle küll eriti lähedane sõber olnud, kuid nüüd tervitasin teda vaimustusega, ja ka temal näis olevat hea meel mind nähes. Oma ülevoolavas rõõmus kutsusin ta Holbornile4 einetama ja me asusimegi voorimehetõllas teele.

„Mis teiega ometi on juhtunud, Watson?” küsis ta varjamatu imestusega, kui me läbi Londoni rahvarikaste tänavate logistasime. „Te olete nii kõhnaks jäänud kui teivas ja pruun kui pähkel.”

Jutustasin talle oma seiklustest üksnes põgusalt, kuid lõpetada jõudsin vaevalt selleks ajaks, kui sihtkohta saabusime.

„Vaene mees,” ütles ta kaastundlikult, kui mu õnnetustest oli kuulnud. „Mida te nüüd kavatsete ette võtta?”

„Otsin korterit,” vastasin. „Püüan lahendada probleemi, kas on võimalik mõistliku hinnaga mugavat elamispaika saada.”

„Imelik,” tähendas mu kaaslane, „te olete täna juba teine mees, kes mulle niisugust asja räägib.”

„Ja kes oli esimene?” küsisin mina.

„Keegi sell, kes töötab haigla keemialaboratooriumis. Ta kurtis täna hommikul, et on leidnud ilusa korteri, aga et tal pole kedagi, kellega seda kahe peale võtta, sest tema kukrule olevat see liiga kallis.”

„Taeva pärast!” hüüatasin. „Kui ta tõesti otsib kedagi, kes temaga korterit ja kulu jagaks, siis olen just mina tema jaoks see õige mees. Elaksingi meelsamini kellegagi koos kui üksi.”

Noor Stamford vaatas üle oma veiniklaasi mulle kaunis imelikult otsa.

„Te ei tunne veel Sherlock Holmesi,” sõnas ta. „Mine tea, kas te teda just korterinaabriks tahaksite.”

„Mispärast, mis tal siis viga on?”

„Ega ma öelnudki, et tal midagi viga oleks. Ta on lihtsalt oma ideede poolest natuke veidrik – entusiast mõningates teadusharudes. Ent niipalju kui ma teda tunnen, on ta muidu päris korralik poiss.”

„Arvatavasti arstiteaduse üliõpilane?” pärisin edasi.

„Ei, mul pole aimugi, mille poole ta sihib. Ta on suurepärane keemik ja ma usun, et tunneb hästi ka anatoomiat. Aga niipalju kui mulle teada, ei ole ta kunagi süstemaatiliselt arstiteadust õppinud. Ta õpingud on olnud üsna katkendlikud ja korrapäratud, kuid ta on kogunud tohutul hulgal ebatavalisi teadmisi, mis hämmastaksid isegi tema professoreid.”

„Kas te pole kunagi küsinud, kelleks ta tahab saada?” uurisin mina.

„Ei. Ta pole niisugune mees, keda oleks kerge rääkima panna, kuigi ta võib olla küllaltki jutukas, kui tal juhtub tuju olema.”

„Tahaksin temaga kokku saada,” sõnasin. „Kui ma juba kellegagi korterit pean jagama, eelistaksin töökat ja rahulikku inimest. Ma ei ole veel küllalt tugev, et taluda palju kära või erutust. Afganistanis oli seda kõike nii rohkesti, et minu elupäevadeks jätkub. Kuidas ma teie sõbraga kokku saaksin?”

„Ta on kindlasti laboratooriumis,” vastas mu kaaslane.

„Ta kas hoidub sellest paigast nädalate viisi eemale või töötab seal hommikust õhtuni. Kui soovite, sõidame pärast einet sinna.”

„Kindlasti sõidame,” vastasin, ja meie vestlus kaldus teistele teemadele.

Hiljem, kui olime teel haiglasse, kuulsin Stamfordilt veel mõningaid üksikasju selle härra kohta, kellega kavatsesin korterit jagama hakata.

„Mind ärge süüdistage, kui te temaga läbi ei saa,” ütles Stamford. „Ma tean temast ainult nii palju, kui teda laboratooriumis juhuslikult kohates olen tundma õppinud. Teie tegite selle ettepaneku, niisiis ei tohi te mind vastutavaks pidada.”

„Kui me läbi ei saa, eks siis läheme kumbki oma teed,” vastasin. „Mulle näib, Stamford,” lisasin oma kaaslasele valjult otsa vaadates, „et te tahate mingil põhjusel oma käed sellest loost puhtaks pesta. Kas sel mehel on nii raske iseloom või milles asi seisab? Ärge ometi keerutage!”

„Ei ole kerge väljendada väljendamatut,” vastas ta naerdes. „Holmes on minu maitse jaoks natuke liiga teaduslik – tema teaduslikkus läheneb juba julmusele. Võin ette kujutada, et ta on võimeline sõbrale näputäit uusimat alkaloidi andma – mitte pahatahtlikkusest, saate aru, vaid lihtsalt uurimisvaimust, selleks et saada täpset ettekujutust, kuidas mürk toimib. Tegelikult arvan küll, et ta oleks ise samuti valmis seda sisse võtma. Tal näib olevat lausa kireks omada kindlaid ja täpseid teadmisi.”

„On ka väga õige.”

„Jah, kuid see võib viia liialdusteni. Kui ta juba niikaugele läheb, et lahkamiskambris uuritavaid laipu kepiga peksma hakkab, siis võtab see kirg kahtlemata kaunis pentsiku vormi.”

„Hakkab laipu peksma!”

„Jah, et kindlaks teha, mil määral võib veel pärast surma löögijälgi tekitada. Nägin teda selle tegevuse juures oma silmaga.”

„Ja siiski ütlete, et ta ei ole arstiteaduse üliõpilane?”

„Ei. Taevas teab, mis eesmärki ta oma uurimistega taotleb. Aga nüüd olemegi kohal ja te võite tema üle ise otsustada.” Vesteldes olime pöördunud kitsasse põiktänavasse ning astusime sisse väikesest kõrvaluksest, mis viis suure haigla ühte tiiba. See paik oli mulle tuttav, nii et kõledast kivitrepist üles minnes ja mööda pikka, valgeks lubjatud seinte ning pruunjashallide ustega koridori edasi sammudes ma juhtimist ei vajanud. Enne koridori lõppu keeras ära madal võlvitud käik, mis viis keemialaboratooriumi.

See oli kõrge ruum, kus oli loendamatul hulgal pudeleid, küll reastikku, küll korratult laiali. Siin-seal olid madalad laiad lauad tihedasti kaetud retortide, kolbide ja väikeste Bunseni põletitega, millel võbisesid sinised leegid. Ruumis viibis ainult üks üliõpilane, kes oli ühe kaugema laua kohal kummargil töösse süvenenud. Meie samme kuuldes tõstis ta pilgu ja hüppas rõõmuhõiskega püsti. „Ma avastasin selle, avastasin selle!” hüüdis ta mu kaaslasele, joostes meie poole, katseklaas käes. „Avastasin reaktiivi, mis ei sadestu mitte millegi muu kui ainult hemoglobiini toimel!” Ta nägu poleks võinud vaimustusest rohkem särada ka siis, kui ta kullasoone oleks leidnud.

„Doktor Watson – mister Sherlock Holmes,” tutvustas meid Stamford.

„Väga rõõmustav teiega tutvuda,” sõnas Holmes südamlikult ja haaras nii tugevasti mu käe, et ma talle samade sõnadega küll poleks vastanud.

„Näen, et olete olnud Afganistanis.”

„Kuidas, pagana päralt, teie seda teate?” küsisin imestunult.

„Pole oluline,” sõnas ta omaette muheldes. „Praegu on küsimuse all hemoglobiin. Te muidugi mõistate mu avastuse tähtsust?”

„Keemia seisukohalt on see kahtlemata huvitav,” vastasin, „kuid praktiliselt…”

„Oh, inimene, see on üle mitme aasta kõige praktilisem arstiteaduslik avastus. Kas te ei mõista, et see võimaldab eksimatult vereplekke kindlaks teha. Tulge siia!” Suures agaruses haaras ta mul kuuekäisest kinni ja tõmbas mu oma töölaua juurde. „Võtame natuke värsket verd,” ütles ta, torkas pika nõelaga endale sõrme ja tõmbas torkehaavale valgunud veretilga pipetti. „Nüüd lisan selle väikese verekoguse liitrile veele. Te näete, et saadud segu näeb välja nagu puhas vesi. Suhe ei saa olla suurem kui üks miljoni vastu. Ometi ei kahtle ma põrmugi, et saavutame iseloomuliku reaktsiooni.” Seda öeldes viskas ta nõusse mõned valged kristallid ja tilgutas sinna siis pisut mingit läbipaistvat vedelikku. Silmapilkselt omandas sisu tuhmi mahagonivärvuse ja klaaspurgi põhja vajus õhuke pruunikas sade.”

„Ha-haa!” naeris ta käsi plaksutades ja näis olevat vaimustatud nagu laps uuest mängukannist. „Mis te sellest arvate?”

„See näib olevat väga peen katse,” tähendasin mina.

„Suurepärane, suurepärane! Vana guajakikatse5 oli väga kohmakas ja ebakindel, samuti nagu vereosakeste mikroskoopiline uurimine. Viimasest polegi kasu, kui plekid on juba mõni tund vanad. Selle katse toime näib aga ühesugune olevat nii vana kui ka värske vere puhul. Kui see katse varem oleks leiutatud, siis oleksid sajad inimesed, kes praegu maailmas ringi patseerivad; oma kuritegude eest ammugi pidanud maksma.”

„Kas tõesti?” pomisesin mina.

„Kriminaalasjad keerlevad alalõpmata selle punkti ümber. Inimest võidakse hakata roimas kahtlustama alles mitmeid kuid pärast seda, kui kuritegu on toime pandud. Uurides tema pesu või üleriideid, avastatakse seal pruunikaid plekke. Kas need on vere-, pori-, rooste- või puuviljaplekid – või mis need õieti on? See küsimus on nii mõnelegi eksperdile peamurdmist valmistanud. Ja miks? Sellepärast, et ei olnud usaldatavat katset. Nüüd on aga olemas Sherlock Holmesi katse, ja enam ei ole mingisugust raskust.”

Kõnelemisel ta silmad lausa sädelesid. Ta pani käe südamele ja kummardas nagu mingile aplodeerivale rahvahulgale, keda ta enda ees kujutles.

„Teid tuleb õnnitleda,” tähendasin, olles ta entusiasmist kaunikesti üllatatud.

„Möödunud aastal oli Frankfurdis von Bischoffi lugu. Ta oleks kindlasti oksa tõmmatud, kui seda katset oleks tuntud… Siis olid veel Mason Bradfordist, kurikuulus Müller, Lefevre Montpellier’st ja Samson New Orleansist. Võiksin nimetada oma paarkümmend juhtu, mille puhul see katse oleks olnud otsustav.”

„Te näite olevat elav kuritegude register,” ütles Stamford naerdes. „Võiksite sel alal hakata ajalehte välja andma. Nimeks pange talle „Politseiuudised Minevikust”.”

„Saakski väga huvitava lugemismaterjali,” tähendas Sherlock Holmes, kleepides oma sõrme torkehaavale tükikese plaastrit. „Pean ettevaatlik olema,” naeratas ta minu poole pöördudes, „sest mul on kätega palju mürkides sobramist.” Kõneldes sirutas ta käe ette ja ma nägin, et see oli plaastrikillukestest üleni lapiline ning kangete hapete toimel loomuliku värvuse kaotanud.

„Me tulime siia asja pärast,” ütles Stamford kõrgele järile istudes ja lükkas jalaga teise istme minu poole.

„Mu sõber siin otsib peavarju, ja kuna te kurtsite, et ei leia kedagi, kellega koos korterit võtta, mõtlesin, et teen teid õige tuttavaks.”

Sherlock Holmesile näis õige hästi meeldivat mõte minuga eluaset jagada. „Ma pean ühel korteril Baker Streetil silma peal,” ütles ta. „See sobiks meile imehästi. Loodan, et teil pole midagi kange tubaka lõhna vastu?”

„Suitsetan ise alati meremeeste oma,” vastasin.

„Siis on hästi. Mul on tavaliselt kodus kemikaale ja vahetevahel teen katseid. Kas see häirib teid?”

„Mitte põrmugi.”

„Las ma mõtlen, missuguseid vigu mul veel on… Jah, aeg-ajalt satun süngesse meeleollu ja siis ei tee ma päevade viisi suud lahti. Ärge siis arvake, et ma pahane olen. Jätke mind lihtsalt rahule, ja varsti olen jälle endine. Aga mis teil on tunnistada? On hea, kui kaks inimest, kes kavatsevad koos elama hakata, teavad enne seda teineteisest kõige halvemat.”

Naersin tema küsimuse peale. „Ma pean buldogikutsikat; ei kannata kära, sest mu närvid pole korras; magan poole päevani ja olen üldse äärmiselt laisk. Kui terve olen, on mul veel hulk teisigi pahesid, kuid praegusel momendil on need põhilised.”

„Kas arvate ka viiulimängu kärade kategooriasse?” küsis ta murelikult.

„Oleneb mängijast,” vastasin. „Hea viiulimäng on jumalatelegi naudinguks, halb aga…”

„Oh, siis on kõik korras,” naeris ta lõbusalt. „Arvan, me võime öelda, et asi on otsustatud – sel juhul muidugi, kui korter teile meeldib.”

„Millal me seda vaatama läheme?”

„Tulge homme keskpäeval siit läbi, siis läheme ja korraldame asja ära,” vastas tema.

„Hästi, täpselt keskpäeval siis,” ütlesin ta kätt surudes. Jätsime ta oma kemikaalide keskele töötama ja jalutasime Stamfordiga kahekesi hotelli suunas.

„Muide,” küsisin järsku peatudes ja Stamfordi poole pöördudes, „kuidas, pagana pihta, ta teadis, et ma Afganistanist olen tulnud?”

Mu kaaslane naeratas mõistatuslikult. „See on lihtsalt tema väike iseärasus. Paljud inimesed on tahtnud teada, kuidas ta niisuguseid avastusi teeb.”

„Oo, see on siis saladus?” imestasin käsi hõõrudes. „Väga huvitav. Suur tänu teile, et meid tuttavaks tegite. Te ju teate, et inimkonna tõeliseks uurimisobjektiks on inimene.”

„Mis siis muud kui uurige teda,” ütles Stamford minuga hüvasti jättes. „Aga küll te näete, ta on siiski keerukas probleem. Vean kihla, et tema õpib teid paremini tundma kui teie teda. Head tervist!”

„Head tervist,” vastasin ma ja lonkisin hotelli poole, olles oma uuest tuttavast päris tõsiselt huvitatud.