Читать книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle - Страница 9

Suure Põhja-Ameerika kontinendi keskosas asub põuane eemaletõukav kõrb, mis pikki aastaid tõkestas tsivilisatsiooni edasitungi. See ala, mida põhjast piirab Yellowstone’i ja lõunast Colorado jõgi, laiub mahajäetuses ja vaikuses Sierra Nevadast kuni Nebraskani. Kuid ka selles rõõmutus piirkonnas ei ole loodus kõikjal üksluine. Seal leidub kõrgeid lumiste tippudega mägesid ja pimedaid süngeid orge; läbi lõhanguliste kanjonite tormavad kiirevoolulised jõed, teisal aga laiuvad otsatud tasandikud, mida suvel katab hall sooljas lubjakivitolm ning mis talvel muutuvad lõpututeks lumeväljadeks. Ühiseks jooneks kogu sealsele loodusele on aga viljatus, ebasõbralikkus ja viletsus.

Sel meeleheite maal ei ole elanikke. Salk poonisid või „mustjalgu” võib siit teistele jahimaadele jõudmiseks juhuslikult läbi minna, kuid ka kõige vastupidavamad vapratest indiaani sõjameestest tunnevad rõõmu, kui need hirmuäratavad tasandikud silmist kaovad ja nad end jälle oma preeriatest leiavad. Võsas varitseb koiott, õhus lehvitab raskelt tiibu kalkunikull, kohmakas grislikaru tatsab läbi hämarate mäelõhestike ja hangib toidunatukest, mida kaljude vahel leida on. Need on selle kõnnumaa ainukesed asukad.

Kogu maailmas ei ole vist nukramat vaadet kui see, mis avaneb Sierra Blanca põhjapoolselt nõlvalt. Nii kaugele kui silm ulatub, laiub lõputu tasane lauskmaa, kõikjal paljanduvatest lubjakiviplaatidest plekiline ja kääbuslike okaspõõsapuhmastega üle puistatud. Kaugel eespool palistab silmapiiri konarlike lumetähniliste tippudega pikk mäeahelik. Sellel tohutu suurel maa-alal ei ole ainsatki märki elust ega millestki, mis elu meenutaks. Terassinises taevas ei ühtegi lindu, igaval hallil maapinnal ei mingit liikumist – kõige üle valitseb segamatu vaikus. Kuula kuidas tahad, kogu selles vägevas kõrbes ei kosta kõige nõrgematki häälitsust; ei ole midagi muud kui vaikus – täielik, hinge rusuv vaikus.

Öeldakse, et sellel laial tasandikul pole midagi, mis elu meenutaks. Päris õige see siiski pole. Sierra Blancalt alla vaadates näeb läbi kõrbe kulgeva teeraja piirjooni. Rada läheb loogeldes eemale ja kaob lõputusse kaugusse. Vankrirattad on sinna rööpaid vajutanud ja paljude seiklejate jalad raja kõvaks tallanud. Siin-seal helendab päikeses midagi valget, mis tuhmivärvilisel lubjakivitasandikul selgesti silma paistab. Astuge lähemale ja vaadake, mis seal on! Need on luud – mõned suured ja jämedad, teised väiksemad ja peenemad. Esimesed on kuulunud härgadele, teised inimestele.

Tuhande viiesaja miili ulatuses võib seda õudset karavaniteed jälgida tee veerde varisenute segipillatud jäänuste järgi.

Niisugune vaade avanes neljandal mail tuhande kaheksasaja neljakümne seitsmendal aastal üksikule rändurile. Välimuse poolest oleks ta võinud olla otse selle ala kaitsevaim – või deemon. Kõrvaltvaatajal oleks raske olnud öelda, kas ta on lähemal neljakümnele või kuuekümnele. Ta nägu oli kõhn ning kurnatud, pruun pärgamenditaoline nahk pingul üle esiletungivate kontide, ja pikkades pruunides juustes ning habemes oli juba tihedasti halli, koguni terveid salke. Silmad olid tal auku vajunud ja läikisid ebaloomulikult, kuna käsi, mis kindlalt püssi hoidis, oli kondine just nagu kooljal. Ta nõjatus tuge otsides oma relvale, kuid siiski reetis ta pikk kogu ja tugev luustik sitket, jõulist kehaehitust. Kõhn nägu ja kuivetanud liikmete ümber lotendavad riided näitasid selgesti, mis talle sellise raugaliku, jõuetu välimuse andis. Mees oli suremas – suremas nälga ja janusse.

Asjatus lootuses leida mingisugust märki vee lähedusest oli ta vaevaliselt mäelõhestikku laskunud ja sellele väikesele kõrgendikule roninud. Nüüd laius tema ees suur lubjakivitasandik ja kauge metsikute mägede vööt, aga ei kusagil puud ega taimekest, millest võinuks järeldada niiskuse olemasolu. Kogu sellel lõputul lagendikul polnud lootuse kumagi. Ahnelt otsiva pilguga vaatas mees põhja, vaatas itta ja läände ning mõistis siis, et ta rännakud on lõpule jõudnud ja et siin, sellel viljatul kaljul tuleb tal surra. „Miks ka mitte siin! Mille poolest on siin halvem kui sulevoodis paarikümne aasta pärast,” pomises ta kaljurünka varjus istet võttes.

Enne kui ta istus, pani ta maha oma püssi, millest tal kasu ei olnud, ja halli rätikuga kokku seotud suure pambu, mida ta oli kandnud üle parema õla. See kandam käis tal nähtavasti mõnevõrra üle jõu, sest õlalt mahavõtmisel langes see natuke raskelt maapinnale. Otsekohe kostis hallist pambust nõrk valukarjatus ja välja pisteti kaks pisikest lohukestega rusikat ning väike hirmunud näoke, millest vaatasid vastu selged pruunid silmad.

„Sa tegid mulle haiget!” ütles lapsehääl etteheitvalt.

„Kas tõesti?” vastas mees kahetsevalt. „Ma ei teinud seda meelega.” Seda öeldes harutas ta halli rätiku lahti ja tõi nähtavale umbes viieaastase kena väikese tüdruku, kelle nägusad kingad, ilus roosa kleidike ja linane põlleke andsid tunnistust ema hoolitsusest. Laps oli kahvatu ja kuhtunud, kuid ta käsivarred ja sääred olid ümarad, millest võis näha, et ta oli vähem kannatanud kui ta kaaslane.

„Kas ei lähe juba mööda?” küsis mees murelikult, sest laps hõõrus ikka veel oma kukalt katvaid kuldkollaseid kiharaid.

„Anna sellele kohale musi ja tee ta terveks,” sõnas laps täie tõsidusega ja näitas mehele haiget saanud kohta. „Ema tegi ikka nii. Aga kus ema on?”

„Ema läks ära. Arvan, et saad teda varsti näha.”

„Mis, läks ära!” imestas väike tüdruk. „Naljakas, et ta ei jätnud hüvasti; muidu tegi ta seda peaaegu alati, ka siis, kui ta ainult tädi juurde teed jooma läks, aga nüüd on ta ära juba kolm päeva. Kuule, kole kuiv on, eks. Kas vett ei ole, või midagi süüa?”

„Ei, kullake, midagi ei ole. Kannata veel veidi aega, küll varsti saab kõik heaks. Toeta pea nõndaviisi minu vastu, siis on sul mõnusam. Ei ole kerge rääkida, kui su huuled on kuivad nagu pargitud nahk, aga arvan, et on vist kõige parem, kui ma sulle ära räägin, kuidas lood on. Mis sul seal on?”

„Ilusad asjad, toredad asjad!” hüüdis väike tüdruk vaimustatult, näidates kaht sädelevat vilgukivikillukest. „Kui koju tagasi läheme, annan need vend Bobile.”

„Varsti näed veel ilusamaid asju kui need,” ütles mees lootusrikkalt. „Oota veel natuke. Aga ma pidin sulle ju rääkima… Kas mäletad, millal me jõe äärest lahkusime?”

„Mäletan küll.”

„No hästi, vaata, me arvestasime, et jõuame varsti teise jõe äärde. Aga midagi oli valesti – kompassid või kaart või miski muu – ja jõge ei tulnud. Vesi lõppes otsa. Ainult sinu jaoks jäi väike tilgake ja… ja…”

„Ja sa ei saanud ennast pesta,” segas ta kaaslane tõsiselt vahele, vahtides üles ta määrdunud näkku.

„Jah, ja ka mitte juua. Ja mister Bender, tema oli esimene, kes läks, ja siis indiaanlane Pete, seejärel missis McGregor, edasi Johnny Hones ja siis, kullake, sinu ema.”

„Ema on siis ka surnud!” karjatas väike tüdruk, peitis näo põlle sisse ja hakkas valusasti nuuksuma.

„Jah, nad läksid kõik peale sinu ja minu. Siis ma mõtlesin, et siinpool kandis on ehk väljavaateid vett leida, tõstsin su õlale ja vantsisin sinuga siia. Näib aga, et asi pole siin põrmugi parem. Pääsemislootust nagu õieti polegi enam.”

„Kas sa arvad, et meie ka varsti sureme?” küsis laps nuuksumast lakates ja tõstes oma pisaratest märja näo.

„Paistab sedamoodi küll.”

„Miks sa seda kohe ei öelnud!” ütles tüdrukuke rõõmsasti naerdes. „Sa hirmutasid mu nii ära! Oh, nüüd pole midagi: nii kui sureme, saame ju kohe jälle ema juurde.”

„Jah, saad küll, kallis.”

„Ja sina ka. Ma räägin talle, kui kangesti hea sa olid. Ta tuleb meile kindlasti taeva uksele vastu suure veekruusiga ja hulga kuumade tatrakookidega, mis mõlemalt poolt pruuniks praetud, nagu Bobile ja mulle ikka maitses. Kui kaua veel aega läheb?”

„Ei tea, mitte väga kaua.” Mees vahtis üksisilmi põhjapoolset silmapiiri. Sinisele taevavõlvile olid ilmunud kolm väikest täppi, mis nii kiiresti lähenesid, et suurenesid lausa iga hetkega. Nad muutusid kolmeks suureks pruuniks linnuks, kes tiirlesid kahe ränduri pea kohal ja laskusid siis kõrgematele kaljudele. Need olid kalkunikullid, Lääne raisakotkad, kelle tulek ennustab surma.

„Kuked ja kanad!” hüüdis väike tüdruk lõbusalt, näidates nende pahaendeliste lindude poole, ja plaksutas käsi, et sundida neid lendu tõusma. „Kuule, kas jumal tegi selle maa?”

„Endastmõistetavalt tema,” vastas mees, olles sellest ootamatust küsimusest kaunis jahmunud.

„Tema tegi ka selle maa, mis on Illinoisis, ja tema tegi Missouri,” jätkas väike. „Ma mõtlen, et selle maa siin tegi küll keegi teine. See ei ole üldsegi nii hästi tehtud. Vesi ja puud on ära unustatud.”

„Mis sa arvad, kui me õige palvetaksime?” küsis mees arglikult.

„Ei ole ju veel õhtu,” vastas tüdruk.

„Sellest pole midagi. Eks ta natuke ebatavaline ole, aga temal seal üleval ei ole kindlasti midagi selle vastu. Loe neid palveid, mida sa harilikult igal õhtul vankris lugesid, kui me veel preerias olime.”

„Miks sa ise ei loe?” küsis laps, silmis imestus.

„Ma ei mäleta,” vastas mees. „Ma pole sellest ajast peale ühtegi palvet lugenud, kui nii pikuke olin kui pool seda püssi. Aga arvan, et kunagi ei ole liiga hilja. Sina loe valjusti ette, mina loen mõttes järele ja kordussalmides aitan kaasa.”

„Siis pead sa põlvili laskma, ja mina ka,” ütles laps ja laotas selleks otstarbeks rätiku maha. „Sa pead käed niimoodi risti panema.”

Imelik oli see pilt, kui ainult keegi peale kalkunikullide seda vaatamas oleks olnud. Külg külje kõrval põlvitasid kitsal rätikul kaks rändurit – väike vadistav lapsuke ja hulljulge, karastunud seikleja. Lapse ümarapõskne ja mehe nurgeline kurnatud nägu oli siiras, tungivas palves pööratud pilvitu taeva poole, kuna kaks häält – üks hele ja selge, teine sügav ja kare – palusid üheskoos hardalt halastust ja andestust. Kui palve oli loetud, istusid nad uuesti kaljurünka varju. Laps tõmbus oma kaitsja laia rinna vastu mõnusasti kerra ja uinus magama. Mõnda aega valvas mees lapse und, kuid loodus sai ka temast võitu, sest kolm ööd-päeva polnud ta sõba silmale saanud. Pikkamööda langesid laud väsinud silmadele, pea vajus rinnal ikka madalamale, kuni mehe hall habe segunes tüdruku kuldsete kiharatega, ja mõlemad magasid ühesugust õiglase und.

Kui rändur veel pooleks tunniks ärkvele oleks jäänud, oleks talle silma hakanud kummaline vaatepilt. Kaugel eemal, lubjakivitasandiku serval, hakkas paistma väike tolmuviir, mis esialgu oli väga nõrk ja kaugusega tihenevast põuavinest vaevalt eraldatav, kuid vähehaaval tõusis kõrgemale ja laienes, kuni kujunes selgesti nähtavaks pilveks. Tolmupilv suurenes järjest, kuni sai ilmsiks, et seda võis tekitada ainult suur hulk liikuvaid olendeid. Viljakamates kohtades oleks vaataja tulnud järeldusele, et talle läheneb üks neid suuri piisonikarju, kes preeriarohust toituvad. Siinsetel põuastel kõrbealadel oli see aga muidugi võimatu. Sedamööda kuidas tolmukeeris lähenes üksikule kaljurünkale, kus kaks hukkumisele määratut puhkasid, hakkasid läbi vine paistma telkvankrid ning relvastatud ratsanike kogud, ja ilming osutus suureks karavaniks, mis oli teel läände. Ja veel missuguseks karavaniks! Kui esimene ots mägede jalamile jõudis, polnud lõppu silmapiiril veel nähagi. Otse üle määratu tasandiku venis vankrite ja kaarikute, ratsa- ning jalameeste korratu voor; oli näha lugematu hulk naisi, kes kandamite all edasi vaarusid, ja lapsi, kes vankrite kõrval tippisid või valgete katete alt välja piilusid. See ei olnud nähtavasti mingi tavaline sisserändajate salk, vaid pigemini mõni rändrahvas, kes olude sunnil endale uut kodupaika pidi otsima. Selgesse õhku tõusis sellest suurest massist segane sumin ja kolin, rataste kriuksumine ja hobuste hirnumine. Lärm oli küll vali, kuid siiski mitte nii vali, et kaht väsinud teekäijat ülal kaljul äratada.

Voori eesotsas ratsutasid paarkümmend või rohkem tõsist, raudse ilmega meest, kes kandsid tumedaid kodukootud rõivaid ja olid relvastatud püssidega. Kaljurünka jalamile jõudes peatusid nad ja pidasid omavahel lühidalt nõu.

„Allikad jäävad paremale, mu vennad,” ütles karmide suujoontega ning puhtaks aetud näoga hallipäine mees.

„Kui läheme Sierra Blancast paremale, siis jõuame Rio Grande äärde,” sõnas teine.

„Vee pärast ärge muretsege,” lausus kolmas. „Tema, kes laskis vett voolata kaljudest, ei jäta ometi maha oma äravalitud rahvast.”

„Aamen, aamen!” vastas kogu salk.

Nad pidid just uuesti teele asuma, kui keegi nooremate ja terasemate hulgast hüüatas ning näitas üles mügariku kaljurünka poole. Selle tipul lehvis väike roosa tutt, mis paistis hallide kaljude taustal selgesti silma. Seda nähes peeti hobused kinni ja võeti püssid õlalt, ning eelväe tugevdamiseks lähenes kapates üha uusi ratsanikke. Sõna „punanahad” oli kõigil suus.

„Siin ei saa olla mingisuguseid indiaanlasi,” ütles vanem mees, kes näis olevat juht. „Poonidest tulime mööda ja teisi suguharusid pole enne, kui suurtest mägedest üle saame.”

„Kas lähen ette ja vaatan, vend Stangerson?” küsis üks salgast.

„Mina ka, mina ka!” hüüdis kümmekond häält korraga.

„Jätke oma hobused alla, me ootame teid siin,” vastas vanem. Silmapilk olid noormehed sadulast maas, sidusid hobused kinni ja hakkasid ronima järsku nõlva mööda ülespoole, sinna, kuhu tõmbas uudishimu. Nad liikusid edasi kiiresti ja käratult, vilunud luurajate enesekindluse ja osavusega. Vaatajad all tasandikul nägid neid vilksatamas kaljult kaljule, kuni nende kogud lõpuks taeva taustal nähtavale ilmusid. Kõige ees läks noormees, kes häiresignaali oli andnud. Korraga nägid need, kes järgnesid, kuidas ta käsi kokku lõi, nagu oleks midagi väga üllatavat näinud, ja kui nad talle järele jõudsid, oli ka neil põhjust üllatuda.

Viljatut küngast kroonival väikesel platool seisis üksik kõrge kaljurahn ja selle najal lamas pikakasvuline, karmide näojoontega mees, tublisti habemesse kasvanud ja kooljalikult kõhn. Ta rahulik ilme ja korrapärane hingamine näitasid, et ta sügavasti magas. Mehe kõrval lebas väike tüdruk, ümarad valged käsivarred ümber tema soonilise kaela ja kuldjuukseline peake puhkamas ta velvetist kuue rinnaesisel. Lapse roosade avali huulte vahelt paistsid korrapärased lumivalged hambad ja näol mängles vallatlev naeratus. Ta valged pringid sääred ja väikesed valgetes sokkides jalad, mida kängitsesid nägusad, läikivate pannaldega kingad, olid ta kaaslase pikkadele kuivetunud koibadele veidraks kontrastiks. Selle kummalise paari kohale ulatuval kaljurahnul istus kolm morni kalkunikulli, kes uustulnukaid nähes lasksid kuuldavale käheda, kriiskava pettumuskisa ja lendasid tiibu laksutades pahuralt minema.

Võigaste lindude kisa peale ärkasid kaks magajat üles ja vahtisid unesegaselt enda ümber. Mees tõusis vaarudes jalule ja vaatas alla tasandikule, mis oli nii mahajäetud, kui uni ta üle võimust võttis, ja kuhu nüüd oli ilmunud see tohutu inimeste ja loomade voor. Kui ta niimoodi üksisilmi alla vaatas, sigines ta ilmesse uskumatus ja ta tõmbas kondise käega korra üle silmade. „Seda vist nimetataksegi deliiriumiks,” pomises ta. Tüdrukuke seisis tema kõrval, hoidis ta kuuehõlmast kinni ega öelnud midagi, silmitses ainult kõike ümberringi lapseeale omase imestleva, küsiva pilguga.

Päästemeeskond suutis kaht hädasolijat kiiresti veenda, et see, mida nad näevad, ei ole silmapete. Üks neist tõstis tüdrukukese õlale, kuna teised kaks toetasid ta kõhna kaaslast ning juhtisid teda vankrite poole.

„Mu nimi on John Ferrier,” selgitas rändur. „Mina ja see väike oleme ainukesed, kes kahekümne ühest inimesest järele on jäänud. Teised surid kõik siit kaugel lõuna pool nälga ja janusse.”

„On ta teie laps?” päris keegi.

„Küllap ta nüüd on,” vastas mees trotsivalt. „Ta on minu sellepärast, et mina ta päästsin. Minu käest ei võta teda ükski. Tänasest päevast peale on ta Lucy Ferrier. Aga kes teie olete?” uuris ta omakorda, suunates uudistava pilgu oma tugevatele, päikesest põlenud päästjatele. „Teid paistab olevat igavene hulk.”

„Ligemale kümme tuhat,” vastas üks noormeestest. „Meie oleme tagakiusatud jumalalapsed, inger Merona äravalitud.”

„Ma ei ole temast kunagi kuulnud,” ütles rändur. „Ta on teid, nagu näha, päris kenakese hulga ära valinud.”

„Ärge naljatage selle üle, mis on püha,” vastas teine karmilt. „Meie oleme nende hulgast, kes usuvad noisse egiptuse tähtedega kullast tahvlitele taotud pühadesse kirjadesse, mis on antud pühale Joseph Smithile Palmyras. Me tuleme Illinoisi osariigist, Nauvoost, kuhu rajasime oma templi, ja otsime vägivallatsejate ning jumalakartmatute eest pelgupaika, kui see ka kõrbe südames peaks olema.”

Nimi Nauvoo nähtavasti meenutas John Ferrierile midagi. „Mõistan,” sõnas ta, „te olete mormoonid28.”

„Meie oleme mormoonid,” vastasid ta kaaslased nagu ühest suust.

„Ja kuhu te lähete?”

„Ei tea. Jumala käsi juhib meid meie prohveti näol. Peate tulema tema ette. Tema ütleb, mida teiega peale hakata.”

Selleks ajaks olid nad mäe jalamile jõudnud ja neid ümbritsesid rändurite hulgad – kahvatud, alandliku välimusega naised, tugevad naerusuised lapsed ja murelikud, tõsise pilguga mehed. Ühe võõra noorus ja teise äärmine armetus kutsus esile rohkesti imestus- ja kaastundehüüdeid. Päästesalk siiski ei peatunud, vaid rühkis suure mormoonide hulga saatel edasi, kuni jõuti vankri juurde, mis teiste seast oma suuruse ja peenemoelise toredusega silma paistis. Selle ette oli rakendatud kuus hobust, kuna kõigil teistel oli kaks, kõige enam neli hobust ees. Kutsari kõrval istus keegi mees, mitte vanem kui kolmekümnene, kuid massiivse pea ja otsustava ilme järgi võis teda juhiks pidada. Ta luges parajasti mingit pruunis köites raamatut, aga kui rahvahulk lähenes, pani ta selle kõrvale ja kuulas tähelepanelikult seletust vahejuhtumi kohta. Siis pöördus ta kahe kõrbehädalise poole.

„Kaasa saame teid võtta ainult sel tingimusel,” ütles ta pühalikult, „kui te meie usku astute. Meie ei salli hunte oma karjaaias. Ennemini pleekigu teie kondid siin kõrbes kui et te selleks väikeseks mädaplekiks saaksite, mis varsti kogu vilja rikub. Kas tulete neil tingimustel meiega kaasa?”

„Küllap ma tulen teiega kaasa igasugustel tingimustel,” vastas Ferrier niisuguse rõhuga, et väärikad vanemad ei suutnud naeratust tagasi hoida. Ainult juhi ilme jäi valjuks ja mõjukaks.

„Võta ta kaasa, vend Stangerson,” ütles ta. „Anna talle süüa ja juua ning lapsele samuti. Olgu sinu ülesandeks talle ka meie püha usku õpetada. Me oleme juba küllalt kaua viivitanud. Edasi! Edasi Siioni poole!”

„Edasi, edasi Siioni poole!” hüüdsid mormoonid kooris ja nende sõnad kandusid kergete lainetena piki karavani suust suhu, kuni hääbusid kauguses segaseks pominaks. Piitsade plaksudes ja rataste kriuksudes hakkasid suured vankrid liikuma ja varsti lookles kogu karavan jälle edasi. Vanem, kelle hoolde kaks kodutut oli jäetud, viis nad oma vankri juurde, kus söök neid juba ootas.

„Te jääte vist meie juurde,” sõnas ta. „Mõne päeva pärast olete oma vintsutustest toibunud. Vahepeal jätke aga endale meelde, et nüüd ja igavesti olete meie usku. Seda on öelnud Brigham Young ja tema kaudu räägib Joseph Smithi hääl, mis on jumala hääl.”