Читать книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle - Страница 7

Järgmisel päeval olid ajalehed täis „Brixtoni saladust”, nagu nad seda nimetasid. Kõik andsid juhtunu kohta pika seletuse ja mõned olid selle loo põhjal veel juhtkirjagi teinud. Leidus ka mõnesugust informatsiooni, mis mulle uudiseks oli. Veel praegugi säilitan oma kollektsioonis arvukalt ajalehelõikeid ja väljakirjutusi selle juhtumi kohta. Olgu siinkohal ära toodud kõige olulisem mõnedest artiklitest.

„Daily Telegraph” märkis, et kuritegevuse ajaloos on harva ette tulnud kummalisemat tragöödiat kui see. Ohvri saksapärane nimi, muude selgitavate motiivide puudumine ja jubedust tekitav kiri seinal – kõik viitavat sellele, et kuritöö on toime pannud poliitilised pagulased. Sotsialistidel on Ameerikas palju rakukesi. Lahkunu oli kahtlemata rikkunud nende kirjutamata seadusi ja seepärast teda jälitatigi. Vihjanud muu seas feemikohtule22, aqua tofana’le23, karbonaaridele24, markiis de Brinvilliers’le25, Darwini teooriale, Malthuse26 põhimõtetele ja Ratcliffi maanteemõrvadele, lõppes artikkel manitsusega valitsuse aadressil, kutsudes ühtlasi üles suuremale valvsusele Inglismaal viibivate välismaalaste suhtes.

„Standard” juhtis muuseas tähelepanu asjaolule, et „seda laadi seadusevastaseid vägivallaakte tuleb tavaliselt ette liberaalse valitsuse ajal. Põhjuseks on siin käärimine masside seas ja sellega paratamatult kaasuv autoriteedi nõrgenemine. Mõrvatu oli ameerika härrasmees, kes oli viibinud mõned nädalad meie pealinnas. Ta peatus madam Charpentier’ pansionis Torquay Terrace’il Camberwellis. Reisidel saatis teda tema erasekretär mister Joseph Stangerson. Teisipäeval, 3. skp. jätsid mõlemad oma korteriperenaisega jumalaga ja läksid, nagu nad oma kavatsusest olid teatanud, Eustoni jaama, et jõuda Liverpooli kiirrongile. Hiljem oli neid koos nähtud perroonil. Edasi aga puuduvad nende kohta igasugused teated, kuni, nagu juba tähendatud, mister Drebberi laip avastati tühjas majas Brixton Roadil, palju miile Eustonist eemal. Kuidas ta sinna sattus või kuidas ta saatus teda tabas, neid küsimusi ümbritseb veel saladus. Stangersoni asukohast ei ole midagi teada. Meil on hea meel, et mister Lestrade ja mister Gregson Scotland Yardist on mõlemad asunud seda juhtumit uurima. Usutakse kindlasti, et need nimekad politseiametnikud õige pea asjasse selgust toovad.”

„Daily News” avaldas mõtte, et „tegemist on kahtlemata poliitilise roimaga. Liberalismi vihkamine ja despotism, mis juhivad Euroopa mandririikide valitsuste samme, on meie randadele ajanud hulgaliselt mehi, kes võiksid olla tublid kodanikud, kui nende elu ei kibestaks mälestus kõigest läbielatust. Auküsimustes kehtivad nende meeste seas ranged reeglid, millest üleastumist karistatakse surmaga. Tuleks rakendada kõik abinõud sekretär Stangersoni leidmiseks, et oleks võimalik mõrvaohvri elust ning harjumustest mõningaid lähemaid üksikasju teada saada. Suureks sammuks on tapetu peatuspaiga avastamine – tulemus, mis saavutati üksnes tänu Scotland Yardi detektiivi mister Gregsoni tarmule ja taibukusele.”

Sherlock Holmes ja mina lugesime need teated hommikusöögi ajal koos läbi ja need näisid talle suurt lõbu pakkuvat.

„Eks ma öelnud teile, et mis ka ei juhtuks, Lestrade ja Gregson lõikavad kindlasti kasu.”

„Oleneb sellest, kuidas asi välja kukub.”

„Oh, minge nüüd, ei see tähenda kõige vähematki. Kui mees kätte saadakse, siis tänu nende pingutustele, kui ta pääseb, siis hoolimata nende pingutustest. Nii või teisiti on nemad ikka omadega mäel. Mis nad ka iganes teevad, imetlejaid on neil alati. „Un sot trouve toujours un plus sot qui l’admire.”27”

„Mis pagan see on?” küsisin, sest samal hetkel kostis eeskojast ja trepilt tugevat sammudemüdinat, mida saatsid meie perenaise kuuldavad pahameeleavaldused.

„See on kriminaalpolitsei Baker Streeti osakond,” vastas mu kaaslane tõsiselt ja samal ajal tormas tuppa pool tosinat kõige räpasemat ja närusemat uulitsapoissi, keda ma iial olen näinud.

„Valvel!” käratas Holmes, ja kuus väikest kasimata kelmi seisid korrapealt rivis nagu kuus kaltsukujukest. „Edaspidi saatke Wiggins üksi üles raporteerima, teie teised oodake tänaval. Kas leidsite, Wiggins?”

„Ei, söör, me ei leidnud,” vastas üks jõnglastest.

„Ega ma seda lootnudki. Aga otsige edasi, kuni leiate. Siin on teie tasu.” Ta andis igaühele neist šillingi. „Nüüd aga minema, ja järgmine kord tulge tagasi parema teatega!”

Tema käeviipe peale jooksid nad padinal trepist alla nagu rotikari ja järgmisel hetkel kuulsime nende kilkamist juba tänaval.

„Üks säärane väike vennike teeb rohkem ära kui tosin politseinikku,” tähendas Holmes. „Tarvitseb ainult ametliku välimusega isikul nähtavale ilmuda, kui meeste suud on korrapealt lukus. Need naakmannid aga poevad kõikjale ja kuulevad kõike, nad on terased kui naasklid. Ainus, mis neil puudub, on organisatsioon.”

„Kas rakendate neid selle Brixton Roadi loo asjus?” pärisin.

„Jah, seal on üks punkt, mille kohta tahaksin selgusele jõuda. See on veel ainult aja küsimus. Ohoo, no nüüd saame kuhjaga uudiseid kuulda! Näete, sealt tuleb Gregson, nägu üleni õndsusest säramas. Ma tean, ta tuleb meile. Jah, juba peatub. Seal ta ongi!”

Kostis äge kellahelin ja mõne hetke pärast tuli heledapäine detektiiv trepist üles, ikka kolm astet korraga, ning prahvatas meie elutuppa.

„Õnnitlege mind, kulla mees!” hõiskas ta Holmesi kätt surudes, kuna viimane seda kaunis ükskõikselt sündida laskis. „Olen kogu selle asja päevselgeks teinud.”

Mulle näis, et üle mu kaaslase väljendusrikka näo libises ärevusevari.

„Kas tahate öelda, et olete õigetel jälgedel?” küsis ta.

„Õigetel jälgedel! Noh, söör, mees on meil juba luku ja riivi taga!”

„Ja ta nimi on…?”

„Arthur Charpentier, kuningliku mereväe nooremleitnant,” ütles Gregson suurustlevalt, oma lihavaid käsi hõõrudes ja rinda kummi ajades.

Sherlock Holmes hingas kergendatult, ta ilme lõtvus ja näkku ilmus naeratus.

„Võtke istet ja tehke üks sigar,” pakkus ta. „Me tahaksime väga teada, kuidas te sellega toime tulite. Soovite ehk veega viskit?”

„Ega ära küll ei ütleks,” vastas detektiiv. „Viimase paari päeva tohutud pingutused on mind välja kurnanud. Mitte niivõrd kehalised pingutused, mõistate, kuivõrd vaimne pinge. Teie oskate seda hinnata, mister Sherlock Holmes, sest me mõlemad töötame ju peaga.”

„Te teete mulle liiga suurt au,” sõnas Holmes surmtõsiselt. „Laske nüüd kuulda, kuidas te selle ülimalt rõõmustava tulemuseni jõudsite.”

Salapolitseinik istus tugitooli ja pahvis mõnuga sigarit. Siis järsku lõi ta äkilises lustihoos endale laksatades vastu reit.

„Nali seisab selles,” naeris ta, „et see narr Lestrade, kes end nii nutikaks peab, on hoopis valedel jälgedel. Tema ajab taga sekretär Stangersoni, kellel polnud kuriteoga rohkem tegemist kui sündimata lapsukesel. Ma ei kahtlegi, et praegu on tal Stangerson juba käes.”

See mõte lõbustas Gregsonit nii väga, et ta kõõksus naerda otse lämbumiseni.

„Ja kuidas siis teie jälile saite?”

„Oo, ma räägin teile kõik. Muidugi, doktor Watson, jääb see rangelt meie vahele. Esimene raskus, millega meil tuli võidelda, oli selle ameeriklase mineviku kindlakstegemine. Mõni teine oleks ehk oodanud, kuni tema kuulutusele vastatakse või kuni esile kerkivad abistajad, kes oma teateid pakuvad. Aga niimoodi ei asu töö kallale Tobias Gregson. Te mäletate kübarat surnu kõrval?”

„Jah,” vastas Holmes. „Firma „John Underwood ja Pojad”, Camberwell Road 129.”

Gregson näis täiesti löödud olevat.

„Ma ei aimanudki, et teie seda märkasite,” lausus ta. „Kas te käisite seal?”

„Ei.”

„Ahaa!” hüüatas Gregson kergendatult. „Ei tohi kunagi ühtegi võimalust kahe silma vahele jätta, kui tühine see ka ei paistaks olevat.”

„Suurele vaimule ei ole miski tähtsusetu,” tähendas Holmes sügavamõtteliselt.

„Niisiis läksin Underwoodi juurde ja küsisin, kas ta on müünud niisuguse suurusega nii- ja niisuguse kübara. Ta vaatas oma raamatust järele ja leidis selle otsekohe. Ta oli saatnud kübara mister Drebberile aadressil Charpentier’ pansion Torquay Terrace’il. Nii saingi mehe peatuspaiga kätte.”

„Kaval, väga kaval!” pomises Sherlock Holmes.

„Järgnevalt külastasin madam Charpentier’d,” jätkas detektiiv. „Leidsin ta väga kahvatuna ja rõhutud meeleolus. Toas oli ka tema tütar – harukordselt ilus tütarlaps. Selle silmad olid punased ja huuled värisesid, kui ma temaga rääkisin. See ei jäänud mul tähele panemata. Hakkasin aimama, et siin ei ole asjad korras. Teie, mister Sherlock Holmes, teate, missugune tunne on, kui satud õigetele jälgedele –, närvides on kohe niisugune erutusvõbin. „Kas olete kuulnud oma hiljutise pansionäri, Clevelandist pärineva mister Enoch J. Drebberi salapärasest surmast?” küsisin.

Ema noogutas. Näis, et ta ei saa sõnagi suust. Tütar puhkes nutma. Tundsin nüüd rohkem kui kindlasti, et need inimesed asjast midagi teavad.

„Mis kellaajal mister Drebber teie majast lahkus, et rongile minna?” küsisin.

„Kell kaheksa,” vastas ema ja neelatas, et ärevust maha suruda. „Tema sekretär mister Stangerson ütles, et olevat kaks rongi: üks pidi väljuma kell 9.15 ja teine kell 11. Tema pidi minema esimesega.”

„Ja kas te siis nägite teda viimast korda?”

Minu küsimuse peale langes naine täiesti näost ära. Ta kahvatas lausa tinahalliks. Alles veidi aja pärast suutis ta lausuda ainsa sõna – „jah” – ning see tuli tal kähiseva ja ebaloomuliku tooniga.

Hetke valitses vaikus ja siis hakkas tütar rahuliku selge häälega rääkima.

„Valetamisest ei tule kunagi midagi head, ema,” ütles ta. „Oleme selle härra vastu avameelsed. Me nägime mister Drebberit tõesti veel kord.”

„Jumal andku sulle andeks!” hüüdis madam Charpentier käsi ringutades ja vajus toolikorjule. „Sa tapad oma venna.”

„Arthur eelistaks, et me tõtt räägiksime,” vastas tütarlaps kindlalt.

„Parem jutustage mulle nüüd kõik,” ütlesin. „Poolik usaldus on halvem kui usaldamatus. Pealegi ei tea teie, kuivõrd lugu meile juba tuttav on.”

„Jäägu see sinu südametunnistusele, Alice!” ütles ema erutatult ja pöördus siis minu poole: „Ma räägin teile kõik, söör. Ärge arvake, et mu ärevus oma poja pärast on tingitud kartusest, nagu võiks ta sellesse hirmsasse loosse segatud olla. Ta on täiesti süütu. Ma kardan ainult, et teie ja teiste silmis võib ta ehk kahtlasena näida. Kuid teda on täiesti võimatu kahtlustada! Seda keelab tema üllas iseloom, tema elukutse, tema minevik.”

„Tuleb ainult kasuks, kui te kõik südame pealt ära räägite,” vastasin. „Võite kindel olla, et kui teie poeg on süütu, ei juhtu talle midagi halba.”

„Alice, võib-olla oleks parem, kui sa meid kahekesi jätaksid,” palus ta, mispeale tütar lahkus.

„Vaadake, söör,” jätkas ta, „ma ei kavatsenud sellest kõigest teile jutustada, aga kuna mu vaene tütar asja päevavalgele tõi, ei ole mul valikut. Ja kui ma juba kord olen otsustanud rääkida, jutustan teile kõik, ühtegi üksikasja vahele jätmata.”

„See on kõige mõistlikum,” vastasin.

„Mister Drebber elas meie juures peaaegu kolm nädalat. Tema ja ta sekretär mister Stangerson olid enne seda reisinud Euroopas. Märkasin nende kohvril silti „Kopenhaagen”, millest nähtus, et seal olid nad viimati peatunud. Stangerson oli vaikne, tagasihoidlik mees, kuid tema peremees, pean kahetsusega ütlema, oli sootuks teistsugune. Tema kombed olid labased ja kogu ta olek brutaalne. Juba saabumise õhtul oli ta võimatult joobnud, ja tõepoolest, pärast kella kahtteist päeval ei saanud tema kohta peaaegu kunagi öelda, et ta kaine on. Naisteenijate suhtes oli ta käitumine tülgastavalt vaba ja pealetükkiv. Aga mis kõige halvem – varsti võttis ta minu tütre Alice’i suhtes samasuguse hoiaku ja rääkis temaga korduvalt niisugusel viisil, millest mu tütar oma süütuses õnneks aru ei saanud. Kord sai ta koguni sellega hakkama, et haaras Alice’i ümbert kinni ja süleles teda. See solvamine sundis ta oma sekretäri talle ebaaumeheliku käitumise pärast etteheiteid tegema.”

„Aga miks te seda kõike sallisite?” küsisin. „Oletan, et võite oma pansionäridest lahti saada, kui seda vaid soovite.”

Minu täiesti loomuliku küsimuse peale madam Charpentier punastas. „Annaks jumal, et ma talle kohe samal päeval oleksin üles öelnud, kui ta tuli,” vastas ta. „Aga kiusatus oli suur. Nad maksid kumbki naela päevas, see on neliteist naela nädalas, ja praegu ei ole hooaeg. Ma olen lesk ja mu mereväes teeniv poeg on mulle palju maksma läinud. Ma ei raatsinud sellest rahast ilma jääda. Toimisin enda arvates kõige paremini. See viimane oli aga siiski liig ja ma ütlesin talle üles. Sellepärast ta ära läkski.”

„Noh ja siis?”

„Mu süda läks kohe kergeks, kui nägin teda ära sõitmas. Mu poeg on praegu puhkusel, aga temale ei rääkinud ma sellest kõigest sõnagi, sest ta on ägeda iseloomuga ja otse jumaldab oma õde. Kui ma nende järel ukse sulgesin, tundus, nagu oleksin koormast vabanenud. Aga oh häda, vähem kui tunni aja pärast helises kell ja mulle teatati, et mister Drebber on tagasi tulnud. Ta oli väga elevil ja ilmselt purjus. Ta tungis tuppa, kus me parajasti koos tütrega istusime, ja tegi mingi seosetu märkuse rongist mahajäämise kohta. Siis pöördus ta Alice’i poole ja otse mu oma silma all tegi talle ettepaneku koos põgeneda. „Te olete täisealine,” ütles ta, „ja ei ole seadust, mis teid kinni peaks. Raha on mul rohkem kui tarvis. Ärge pange seda mutti siin tähelegi, vaid tulge otsekohe minuga kaasa. Te hakkate elama kui printsess.” Vaene Alice oli nii kohkunud, et ta mehest võpatades eemale tõmbus, aga too haaras tal randmest kinni ja püüdis teda ukse poole tirida. Ma karjatasin, ja sel hetkel tuli tuppa mu poeg Arthur. Mis siis juhtus, seda ma ei tea. Kuulsin vaid vandesõnu ja rüselust. Olin nii hirmunud, et ei tõstnud peadki. Kui lõpuks üles vaatasin, nägin, et Arthur seisis uksel, kepp käes, ja naeris. „Arvan, et see peenike sell meid enam tülitama ei tule,” sõnas ta. „Lähen talle õige järele ja vaatan, mis ta endaga peale hakkab.” Nende sõnadega võttis ta oma kübara ja läks. Järgmisel hommikul kuulsime mister Drebberi salapärasest surmast.”

See tunnistus tuli madam Charpentier’ suust paljude ohete ja peatustega. Ajuti rääkis ta nii tasa, et ma vaevu ta sõnu tabasin. Stenografeerisin siiski kõik, mis ta rääkis, nii et eksimist ei tohiks olla.”

„See on ju päris põnev,” sõnas Sherlock Holmes haigutades. „Mis edasi juhtus?”

„Kui madam Charpentier lõpetas,” jätkas detektiiv, „nägin, ei kogu juhtumi lahendus oleneb nüüd veel ühestainsast punktist. Vaatasin talle kindla pilguga otsa, nii nagu ma naistele alati mõju olen avaldanud, ja küsisin, mis kellaajal ta poeg tagasi tuli.

„Ma ei tea,” kostis tema.

„Ei tea?”

„Ei, tal on sneprivõti ja ta sai ise sisse.”

„Kas pärast seda, kui teie olite magama läinud?”

„Jah.”

„Millal te magama läksite?”

„Üheteistkümne paiku.”

„Niisiis oli teie poeg ära vähemalt kaks tundi?”

„Jah.”

„Võib-olla neli või viis?”

„Jah.”

„Mis ta sel ajal tegi?”

„Ma ei tea,” vastas ta, kahvatades näost lubivalgeks.

Muidugi mõista oli asi pärast seda täiesti selge. Tegin kindlaks leitnant Charpentier’ asukoha, võtsin kaks politseinikku ja arreteerisin ta. Kui teda õlast puudutasin ja tal rahulikult soovitasin kaasa tulla, vastas ta lausa jultunult: „Arreteerite mind vist sellepärast, et arvate mind segatud olevat tolle Drebberist kaabaka surma loosse.” Me polnud talle sellest sõnagi lausunud, nii et tema vihje oli ülimalt kahtlane.”

„Väga,” rõhutas Holmes.

„Ta kandis ikka veel rasket keppi, mis tal ema jutu järgi kaasas olevat olnud, kui ta Drebberile järele läks. See oli hea tugev tammemalakas.”

„Missugune teie teooria siis oleks?”

„Minu teooria on niisugune, et ta järgnes Drebberile kuni Brixton Roadini. Kui nad sinna jõudsid, läks nende vahel uuesti riiuks, kusjuures Drebber sai võib-olla näiteks rinde alla kepihoobi, mis tappis ta jälge jätmata. Ilm oli nii vihmane, et kedagi tänavail liikumas polnud, ja nii vedas Charpentier’ oma ohvri laiba tühja majja. Aga küünal, veri, sõrmus ja kirjutus seinal – need kõik võivad olla mitmesugused trikid, et politseid valedele jälgedele juhtida.”

„Tubli!” ütles Holmes julgustavalt. „Tõepoolest, Gregson, te teete edusamme. Teist saab veel asja.”

„Olen ka ise endaga rahul; arvan, et tulin selle looga kaunis kenasti toime,” vastas detektiiv uhkelt. „Noormees püüdis seletada, et pärast seda, kui ta mõnda aega Drebberil järel oli käinud, olevat viimane teda märganud ja voorimehe võtnud, et tema eest minema pääseda. Koduteel kohanud Charpentier üht oma vana laevakaaslast ja teinud tollega koos pika jalutuskäigu. Küsimuse peale, kus see vana laevakaaslane elab, polnud ta võimeline rahuldavat vastust andma. Arvan, et kõik klapib harukordselt hästi. Aga mulle teeb ikka nalja, kui mõtlen Lestrade’i peale, kes hoopis valesid jälgi hakkas ajama. Kardan, et tal sellest just suurt tulu ei tule. Aga jumal hoidku, siin see mees ju ise ongi!”

See oli tõepoolest Lestrade, kes meie kõneluse ajal trepist üles oli tulnud ja nüüd tuppa astus. Ent puudus tema esinemisviisile ja olekule alati omane enesekindlus ning reipus. Ta ilme oli rahutu ja murelik, rõivad korratuses ja määrdunud. Ilmselt oli ta kavatsenud Sherlock Holmesiga nõu pidada, sest oma kolleegi märgates näis ta kimbatuses ja pahane olevat. Närviliselt oma kübarat muljudes seisis ta nõutult keset tuba. „See on täiesti erakordne juhtum,” ütles ta viimaks, „äärmiselt arusaamatu lugu.”

„Ah leiate, et see nii on, mister Lestrade,” sõnas Gregson võidutsevalt. „Ma juba arvasin, et te sellele järeldusele jõuate. Kas teil õnnestus sekretär mister Joseph Stangerson üles leida?”

„Sekretär mister Joseph Stangerson mõrvati täna hommikul kella kuue paiku Halliday erahotellis,” vastas Lestrade rõhukalt.